Õpilaste teadmised paranesid

Küsitluses osalenud 67 õpilast hindasid oma varasemaid teadmisi ettevõtlusest ja IT-sektorist pigem tagasihoidlikuks. Eriti nõrgaks peeti arusaama äriplaanidest, idee müümisest ja iduettevõtluse toimimisest. Projekti lõpuks tõusis teadmiste hinnang kõigis kategooriates märkimisväärselt ning enamik õppijaid tundis, et on saanud vajalikke uusi oskusi ja kindlustunnet. Üldhinnang projektile oli õpilaste seas kõrge – keskmiselt 8,8 punkti 10-st. 36 noort leidsid, et projekt oli neile kasulik ning 19 väljendas soovi sarnastes tegevustes tulevikus uuesti osaleda.

Õpetajad tunnevad vajadust praktiliste materjalide järele

Küsitlusele vastas ka 19 õpetajat, kellest enamik osales projektis koos õpilastega. Õpetajad hindasid ettevõtluse ja iduettevõtluse õpetamiseks vajalikke oskusi projekti jooksul paranenuks, kuid tõid välja mitu kitsaskohta: vähene kindlustunne IT-ettevõtete töökorralduse selgitamisel, piiratud aeg ainekavades ning praktiliste õppematerjalide puudus. Õpetajate hinnang projekti kasulikkusele oli samuti positiivne – keskmiselt 8,05 punkti. Siiski märgiti, et HEV-õpilaste vajadustele kohandatud materjale on vähe ning see takistas nende täielikku kaasamist.

Tehisintellekt on tõusnud noorte ideedes kesksele kohale

Uuring tõi esile, et paljud õpilaste äriplaanid sisaldasid tehisintellekti lahendusi. Õpetajate sõnul peegeldab see noorte loomulikku huvi AI vastu, kuid samas paljastab puudujääke teadmistes andmekaitsest, eetilistest kaalutlustest ja digiturvalisusest. Uuringu läbiviijate hinnangul tuleks tehisintellekti kasutamist ja sellega seotud juriidikat käsitleda ettevõtlusõppe osana senisest süsteemsemalt.

Koolide lähenemised erinevad märkimisväärselt

Intervjuude põhjal selgus, et ettevõtlusõpet toetavad koolid suudavad pakkuda õppijatele praktilisi tegevusi ja tugevaid väljundeid. Teistes koolides on ettevõtlusõpe valikuline või puudub. Sama lugu on IT-õppega: mõnes koolis on digipädevused ja programmeerimine tugevad, teistes piirduvad need elementaarse tasemega. Erinevused mõjutavad ka projektis osalemist – koolides, kus puudub varasem kokkupuude ettevõtlus- või IT-projektidega, sõltub edu suuresti õpetaja isiklikust motivatsioonist ja ajamahust.

Soovitused koolidele ja edasistele projektidele

Uuringus tuuakse välja mitu soovitust idu ja loovprojektide alaste tegevuste arendamiseks:

• suurendada interdistsiplinaarset koostööd IT- ja ettevõtlusõpetajate vahel;
• pakkuda õpetajatele praktilisi ja kasutusvalmis õppematerjale;
• integreerida tehisintellekti ja andmekaitse temaatika õppeprotsessi;
• kavandada ettevõtlusprojekte pikema ajaraamiga, eelistatult terveks õppeaastaks;
• toetada koolide võimalust kaasata mentoreid ja korraldada ettevõtete külastusi.

Uuring näitab, et kuigi Eesti noortel on suur huvi ettevõtluse ja IT vastu, ei jõua nende vajadusteni alati piisavalt süsteemset tuge ega õppematerjale. Õpetajad on valmis valdkonda arendama, kuid vajavad selleks praktilisi ressursse ja paremat koostööd. Projektil oli selge positiivne mõju nii õpilaste teadmistele kui õpetajate professionaalsele enesekindlusele, mis loob tugeva aluse järgmiste sarnaste programmide edendamiseks.

Lähemalt projektist ja uuringust

Lähemalt saab projektist ja uuringust lugeda TalTechi IT-iduprojekti lehelt või tutvuda materjalidega didaktika.itcollege.ee keskkonnas .

Materjal IT-Iduprojekt – Miks vajab Eesti kool rohkem iduettevõtlust – ja mida me tegelikult peaksime õpetama?

Eesti hariduses kõlab aina sagedamini sõna start-up. Õpilased loovad äriideid, arendavad rakendusi ja esitlevad oma mõtteid, nagu oleksid nad väiksed ettevõtjad. Paljud õpetajad toetavad seda entusiasmiga, kuid vahel jääb märkamata, et iduprojekti formaat pakub koolile palju enamat kui lihtsalt äriplaani koostamise oskust. Tegelikult on see üks tõhusamaid õppevorme, mis aitab noortel mõista maailma mitmekülgselt ja päriselt.

Mida me aga sageli ei õpetata – ja mida iduprojektid niivõrd loomulikult pinnale toovad – on hoopis peenemad, eluoskustega seotud nüansid. Need on just need kohad, kus õpetajal on kõige suurem roll.

“Liiga hea tiim” võib olla kõige halvem lahendus

Me õpetame lapsi olema sõbralikud, toetavad ja ühtsed. Kuid iduprojekt näitab kiiresti, et päriselus ei teki tugev tiim sõprussuhtest, vaid rollidest, vastutusest ja töövõimest. Kui gruppi moodustavad parimad sõbrad, võivad otsused jääda tegemata, kriitilised vestlused pidamata ja vastutus ähmaseks. Õpilane, kes on harjunud klassis vaikseks jääma, võib projektis ootamatult osutuda kõige vastutustundlikumaks tegutsejaks.

Koolis on meil kalduvus hinnata rühmatöö kooshoidmist, kuid iduprojekt õpetab, et edu ei sünni alati mugavustsoonis. Õpetajana saab see olla suurepärane võimalus arutada, mis päriselt teeb tiimist hea tiimi – ja see arutelu ei ole ainult ettevõtluse, vaid ka kogu koolielu jaoks ülioluline.

Miks on keerulisem valida üks probleem kui luua sada ideed?

Noorte mõttemaailm on tohutult loov. Nad tahavad lahendada kõiki maailma probleeme korraga, olgu teemaks prügi sorteerimine, vaimne tervis või üleilmne kliimasoojenemine. Aga iduettevõtluse tuum on fookuses. Ühe väikese, selgelt sõnastatud probleemi leidmine on oskus, mida noored ei harjuta peaaegu kunagi.

See tundub esmapilgul lihtne, aga tegelikult on see üks võimsamaid mõtlemise treeninguid koolis. Probleemist loobumine, selle kitsendamine ja õigesse mõõtkavasse tõstmine õpetab kriitilist mõtlemist palju enam kui ükskõik milline kontrolltöö.

Kliendid ei ole õpetajad – ja see muudab kõike

Kooliprojektides kipume unustama, et päris elu ei hinda õpetaja, vaid kasutaja. Kui õpilased peavad päriselt ühendust võtma inimestega, kelle muret nad lahendavad, muutub kogu õpikäsitus: nad kuulavad, küsivad, analüüsivad ja õpivad mõistma inimest väljaspool klassiruumi. See on üks olulisemaid oskusi, mida 21. sajandi koolilt oodatakse – empaatia, suhtlus ja päris maailmaga dialoog.

Lastele mõeldud lahendused ei ole ainult lastele

Üks tänapäeva ettevõtluse paradokse on see, et kui su sihtgrupp on laps, siis tegelikult pole laps lõplik otsustaja. Lapsevanemad teevad ostuotsuse, õpetajad suunavad kasutama, koolipoliitika määrab tehnoloogiad. Idutrendis – nagu näiteks küberturvalisuse mängude loomisel – kerkib väga kiiresti esile küsimus: kelle jaoks me tegelikult toodet disainime? Sellest mõistmisest kasvab välja oskus mõelda ühiskonnast laiemalt ja näha mitmekihilisi sihtrühmi, mis on tänapäeva hariduses kriitiline pädevus.

Kas AI on õpilase abiline või oht?

Tehisintellektist on saanud noorte loomulik tööriist, kuid sellega kaasneb vastutuse küsimus. AI võib pakkuda ideid, analüüsida turgu, kirjutada tekste – kuid tal puudub võime teha läbimõeldud otsuseid ja võtta vastutust. Kui õpilane kasutab AI-d, tekib paratamatult küsimus: kui palju on projektis tema enda loovust ja kui palju tehnoloogia tootlikkust? Selle üle arutlemine ei ole pelgalt tehnoloogiatund. See on eetika, digipädevuse ja iseseisva mõtlemise tuum.

Autentsus võidab perfektsuse

Iduettevõtluses peetakse kõige tugevamaks pitch’i sellist esitlust, kus õpilase silmad päriselt säravad. Mitte seda, kus tekst on vigadeta ja laused kõlavad justkui masinlikult lihvitud. See avab õpetajale võimaluse rääkida millestki, mis hariduses tihti tagaplaanile jääb: vigade lubamisest, eneseväljendusest ja julgusest olla päriselt inimene, mitte perfektne sooritus.

Kool ei pea looma järgmisi ükssarvikuid – aga ta peab looma mõtlemise, mis võiks neid kunagi luua

Iduprojekt ei tee õpilasest koheselt ettevõtjat. Kuid see kasvatab mõtteviisi, mis aitab tal saada leidlikuks spetsialistiks, analüütiliseks mõtlejaks, vastutustundlikuks kodanikuks ja loovaks probleemilahendajaks. Ja kui mõni neist noortest tõesti kord loob idufirma, siis võib just praegu klassiruumis loodud pisike idee olla see, mis käivitab suurema mõttelennu. Kooli ülesanne ei ole toota start-up’e, vaid kasvatada mõtlejaid. Iduprojekti metoodika on selleks üks tõhusamaid vahendeid.

Mis teeb iduprojekt õppimise eriliseks?

Materjal rõhutab, et iduettevõtlus pole lihtsalt majanduse või IT tundmine – see on turvaline viis, kuidas koolis harjutada päris elu oskusi: probleemide märkamist, meeskonnatööd, eneseväljendust ja läbikukkumiste talumist. Just läbikukkumisele pööratakse palju tähelepanu: “Läbikukkumine ei tähenda lõppu, vaid uut algust,” märgitakse materjalis, rõhutades, et iga eksimus annab kogemuse. Selles mõttes muutub õpetaja roll oluliselt – õpetaja ei ole enam “õige vastuse valdaja”, vaid mentori-laadne teejuht, kes aitab õppijal mõtestada tagasilööke ja suunab päriselt maailma muutvaid küsimusi küsima.