*Intervjuu ilmus Äripäeva Meditsiiniuudiste portaalis

Küsis: Hedvig Soone, NORDeHEALTH projektijuht, Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogiate instituudi e-tervise analüütik

Kas te saaksite palun eestlastele lühidalt selgitada Rootsi tervishoiu- ja e-tervishoiusüsteemi olemust?

Rootsis on 21 lääni, mis on üsna autonoomsed ja seega otsustavad ise, kuidas oma tervishoiusüsteemi hallata, ehkki on olemas ka riiklikud suunised ja eeskirjad. Tervishoidu rahastatakse maksudest ning kodanikuna tuleb tasuda väike teenustasu esimese ja teise tasandi arstivisiidi eest, kuid sellel on ülempiir, nii et aastas ei tule arstivisiitide eest kunagi maksta üle 2000 Rootsi krooni. Täpsemalt on maksimumsummad 1200 krooni ambulatoorsete visiitide eest (esimesel ja teisel tasandil) ja 2400 krooni retseptiravimite eest aastas.

Tervishoid on jagatud esimese ja teise tasandi tervishoiuteenusteks. Kohalikud omavalitsused vastutavad lisaks veel vanurite hooldamise eest. Seega vastutavad kohalikud omavalitsused, mida Rootsis on kokku umbes 290, vanemaealiste koduhoolduse, hooldekodude jms eest. See tähendab, et kui võtta arvesse nii kohalikke omavalitsusi kui ka lääne, on meil kaks või kolm tasandit. Läänides pakutakse esimese ja teise tasandi arstiabi ja meil on loomulikult ka eratervishoiuasutusi. Eratervishoiuteenuse pakkujad on mõnes piirkonnas suurema, teises väiksema tähtsusega. Suurtes linnastunud piirkondades leidub tõenäoliselt rohkem eratervishoiuasutusi, kuid ka neid rahastatakse peamiselt maksudest, nii et asutustel on lääniga leping sõlmitud ja nende kulud hüvitatakse sarnaselt riiklike tervishoiuteenuste pakkujate ehk piirkondlike tervishoiukeskustega. Seega on neil lääniga sarnane kokkulepe. Kodanikuna pole vaja tegelikult jälgida, kas arsti vastuvõtt on eraasutuses või riikliku tervishoiuteenuse pakkuja juures.

Digitaalsete tervishoiusüsteemide puhul teevad kõik läänid ja kohalikud omavalitsused koostööd asutuse kaudu, mille nimi on Rootsi Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Liit. Neile kuulub ettevõte nimega Inera AB, mis vastutab riiklike digitervishoiuteenuste pakkumise eest. See haldab Rootsi riiklikku patsiendiportaali, mille nimi on 1177.se. Inera vastutab platvormi kõigi teenuste eest, kuid oma tegevuskava ja töökäsud saavad nad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liidult, seega kõigilt kohalikelt omavalitsustelt ja läänidelt ühiselt. 

Põhieesmärk on, et kodanikel oleks tervishoiuteenustele üks konkreetne juurdepääsupunkt – riiklik patsiendiportaal.

Milline roll on portaalil Journalen, mis on nüüdseks kümme aastat vana? Kas see on ühe lääni patsiendiportaal?

Journalen sai alguse piirkonnapõhise projektina, nii et toona oli võimalik selle kaudu oma meditsiiniliste andmetega tutvuda ainult Uppsala lääni elanikel. See oli otse ühendatud lääni elektroonilise terviseandmete süsteemiga – kõigil läänidel on erinevad elektrooniliste terviseandmete süsteemid. Kuna läänid on niivõrd iseseisvad, võivad nad valida, millist IT-süsteemi tervishoius kasutatakse. Elektrooniliste terviseandmete süsteem on loomulikult üks tuumsüsteeme ning sealt edasi otsustavad läänid ise, millist süsteemi osta ja kasutada, mis tähendab, et terve Rootsi on kaetud erinevate elektrooniliste terviseandmete süsteemidega. Ma arvan, et praeguseks on kasutusel kolm või neli suuremat süsteemi, kuid need on endiselt eraldiseisvad ja läänides eraldi paigaldatud.

Kui Journalen kümme aastat tagasi käivitati ja patsientidele anti Uppsala läänis esmakordselt juurdepääs oma andmetele, siis oli see otseses ühenduses sama lääni elektrooniliste terviseandmete süsteemiga, nii et ainult Uppsala elanikud said seda kasutada, kuid praeguseks on Journalen viidud riiklikku patsiendiportaali 1177.se. Kui inimene logib riiklikku patsiendiportaali, siis on Journalen üks pakutavatest digitervishoiuteenustest.

Millised on teie arvates põhilised sarnasused ja erinevused Eesti ja Rootsi patsiendiportaalide vahel? Kas meie Digilool on funktsionaalsusi, mis panevad teid mõtlema, et need on päris head ja teil võiks ka see olla, või vastupidi?

Minu arvates on päris huvitav, kuidas lähenemine teismeliste ja vanemate juurdepääsule on väga erinev. NORDeHEALTHi projektis võrdles üks doktorantidest, Josefin Hagström, kuidas võimaldatakse lapsevanematele ja teismelistele juurdepääsu terviseandmetele Rootsis, Norras, Soomes ja Eestis. Ma tean, et Eestis on lapsevanematel juurdepääs oma laste andmetele kauem, kuid samas saavad lapsed oma andmetele varem juurdepääsu. Rootsis oleme seda küsimust juba mõnda aega lahendada püüdnud.

Praegu on Rootsis nii, et lapsevanemal või seaduslikul eestkostjal on lapse andmetele juurdepääs kuni lapse 13-aastaseks saamiseni. Lapsed ise aga saavad andmetele juurdepääsu alles 16-aastaselt, nii et tekib kolmeaastane auk, mis kellelegi ei meeldi. Ma tean, et varsti on tulemas suuniste uus versioon, kus see ära muudetakse, kuid see on olnud üks aspekt, milles oleme Eesti peale natuke kadedad olnud.

Andmete juurdepääsu puhul on veel üks erinevus. Rootsis on inimestel juurdepääs arsti või õe poolt loodud terviseandmetele peaaegu kohe pärast lisamist. Minu teada pääsevad Eesti patsiendid riikliku patsiendiportaali kaudu pigem ligi oma andmete kokkuvõttele. Mulle isiklikult tundub, et siinkohal on Rootsi lahendus parem, kuid selle otsuse peab loomulikult iga riik ise tegema. Ma usun, et enamik patsiente (või vähemalt elektroonilisi terviseandmeid kasutavad patsiendid) sooviksid juurdepääsu võimalikult kiiresti ja nii paljudele andmetele, kui võimalik. See võib soodustada ka laialdasemat kasutust. Kui teatakse, et andmed on olemas, siis logitakse meelsamini sisse ja tutvutakse nendega. Kui aga tegu on kokkuvõttega ja pole teada, millal see lisatakse, siis see pigem ei soodusta nii sagedast sisse logimist.

Rootsis oli ka funktsionaalsus, mille eemaldasime, mis võimaldas patsientidel oma andmetele kommentaare lisada. See ei toiminud eriti, oli halva ülesehitusega ja ei integreerunud hästi areneva platvormiga. Journaleni esimese versiooni välja tulemisest on möödunud 10 aastat ja nimetatud funktsioon ei toiminud praeguse platvormiga hästi, nii et see eemaldati. Ma arvan siiski, et interaktiivsem versioon andmete juurdepääsule on midagi, mida hakkame tulevikus rohkem nägema. Ma ei usu, et üheski riigis on praegu selle jaoks hea variant.

Meile tundub Eestis, et rootslased usaldavad teadlasi rohkem kui eestlased. Võib-olla on küsimus kergelt filosoofiline, kuid miks on Rootsis teadlastel ja ülikoolidel nii hea reputatsioon?

See on keeruline küsimus. Rootsis usaldatakse traditsiooniliselt autoriteeti. Teisalt on meil olnud mitu uuringut, kus inimestelt on küsitud uuringus osalemise kohta. Kuidas nad näiteks sellesse küsimusse suhtuvad? Minu arvates tahavad rootslased teadustööle kaasa aidata ja tunnevad, et see on võimalus panustamiseks ja ühiskonnas osalemiseks andmete jagamise või uuringutes osalemise kaudu. Näeme siiski ka muutust – Rootsis on huvi osalemise vastu kahanemas. Mõnikord räägitakse inimeste valmisolekust teisi aidata ehk altruismist ja et tänapäeval on seda natuke vähem. Põhjus võib peituda selles, et Rootsi on olnud majanduslikus ja riigivalitsemise mõttes üsna stabiilne. Me oleme paljudest sõdadest kõrvale jäänud, Rootsi on juba kaua olnud heaoluriik ja inimesed tunnevad tugevalt, et nende eest hoolitsetakse.

Rootsis on ka pikalt olnud sotsiaaldemokraatlik valitsus ja inimesed tunnevad, et nende eest hoolitsetakse väga hästi. Ma usun, et see on suurendanud usaldust valitsuse ja kõrghariduse vastu, mis on tasuta, nii et paljudel on olnud võimalik ülikooliharidus omandada. Võib-olla on see usaldust suurendanud, kuid mul pole head vastust.

Meie poliitilisse süsteemi on sisse ehitatud, et teatud otsuseid ei tee poliitikud, vaid riigiteenistujad. Seega ei vastutanud Rootsis näiteks poliitikud COVID-19 strateegia eest. Selle eest vastutas riiklik terviseamet, milles töötavad riigiteenistujad. Need inimesed on teadlased ja kõrgelt haritud arstid, kuid mitte poliitikud. Selliste sündmuste puhul pole Rootsis tegu poliitiliste otsustega. Otsuseid langetavad Rootsi riigiametid. Kuid loomulikult võivad lõpliku otsuse puhul poliitikud ikkagi öelda: „Muudame otsuse ikkagi ära. Liigume hoopis selles suunas, vaatamata riikliku terviseameti soovitusele minna teises suunas.“

Samas on Rootsis väga tugev traditsioon kuulata eksperte ja autoriteete, mitte poliitikuid. Ma arvan, et mõni teine teadlane peab sellele küsimusele vastama, sest ma tegelikult ei tea. Tean, et pandeemia ajal arutati seda palju – meil Rootsis on traditsioon, et kui on rahvatervise kriis, siis laseme riiklikul terviseametil plaani välja pakkuda ja poliitikud peavad sellest kinni, mitte ei langeta otsuseid avaliku arvamuse põhjal.

Loe täispikkuses intervjuud Meditsiiniuudiste portaalist.

NORDeHEALTH on Tallinna Tehnikaülikooli E-meditsiini keskuse teadusprojekt koostöös Norra, Rootsi ja Soomega, mille raames võrreldakse riikidevaheliste terviseandmete ja riikliku patsiendiportaali kasutamist, väljakutseid, kasutajate rahulolu ja ootusi, et lõpptulemusena toetada uute digitervise teenuste arendamist.