*Ingliskeelne artikkel ilmus portaalis Research in Estonia ning räägitud jutud pani kirja Justin Petrone. Foto: Karina Auli, Estonian Research Council

Alates 2013. aastast toimuv Arvamusfestival korraldas selgi aastal mitmeid teadusteemalisi paneele, sealhulgas "Coming to Estonia for Science: Why Bother?", mille moderaator oli Eesti haridusministeeriumi teaduspoliitika osakonna juhataja Katrin Pihor. Arutelul osalesid Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor Maarja Kruusmaa, välismaal töötanud ja Eestisse naasnud Eesti Kunstiakadeemia teadur Regina-Nino Mion, Saksa kodanikest Tartu Ülikooli ajaloolane Olaf Mertelsmann ja Eesti Maaülikooli professor Steffen Noe, samuti Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Harry Kattai.

Välisteadlaste kogukond paisub

Katrin Pihor märkis arutelu sisse juhatades, et Eestis töötavate välisõppejõudude arv on viimase kümnendi jooksul hüppeliselt tõusnud. Kui 2011. aastal oli neid vaid mõnikümmend, siis nüüd juba 770, moodustades umbes veerandi kõigist õppejõududest. Kiire kasv on tekitanud küsimusi jätkusuutlikkuse ja üha paremate talentide ahvatlemise teemadel, aga ka eesti keeles õpetamise tagamisest ülikoolides, kuna enamik välisõppejõududest ei oska vabalt eesti keelt.

Maarja Kruusmaa sõnul on välisteadlased hädavajalikud ülikoolidele, kes soovivad olla osa rahvusvahelisest teadusvõrgustikust. "Teadus ise on rahvusvaheline. Ei ole olemas Eesti, Ameerika või Rootsi teadust.” Ideed peavad liikuma, mis tähendab, et uued inimesed peavad ülikoolidesse tulema uute ideede ja meetoditega ning neid omavahel sobitama ja ühendama. "Küsimus on õige tasakaalu leidmises, nii et me saaksime rääkida oma teadlaskonnast, mis on aga küllalt avatud, et osaleda rahvusvahelises kogukonnas."

Kruusmaa: Eesti on elamiseks hea koht

Kruusmaa märkis, et teadlasi meelitab seegi, et Eesti on hea koht elamiseks, ja et Eestisse tullakse üha enam samadel põhjustel, miks minnakse teistesse riikidesse. "Siin on raha, ressursse ja siin on lihtne teadust teha,” rõhutas Kruusmaa. Lisaks on Eesti maailma mõistes rahulik ja stabiilne paik. "Mõned võivad selle üle vaielda, kuid võrreldes teiste riikidega on Eesti siiski üldiselt stabiilne."

Steffen Noe sõnul pakub Eesti akadeemikutele võimalusi ka oma karjääri edendamiseks. Selle asemel, et liikuda edasi mõnda teise riiki sarnasele ametikohale või samasuguse projekti juurde, on temagi jäänud Eestisse. Vabalt eesti keelt rääkiv Mertelsmann nõustus Noega, märkides, et ajaloolasena on ta keskendud stalinismile ja Ida-Euroopa ajaloole ning Eesti arhiivid pakuvad talle juurdepääsu sellisele materjalile, mida ta Moskvas kunagi nii lihtsalt kätte ei saaks.

"Olen kasutanud arhiive kogu maailmas, kuid ma pole näinud kusagil sellist kiirust, kasutusmugavust ja personalisõbralikkust, kui on Eestis," ütles Mertelsmann. Ta lisas, et hea elukvaliteet, eriti just Tartus, on veel täiendavaks boonuseks.

Palgajutust ei pääse

Kui Eesti soovib aga ligi meelitada talente, eriti just mujalt Euroopast, siis peaksid siinsed palgad küll olema suuremad. Mertelsman märkis, et tema naine töötab erasektoris ja teenib seal magistrikraadiga sama palju kui ülikooli professor. Eesti pensionid moodustavad aga praegu umbes poole Saksamaal kehtivast sotsiaaltoetusest. "Kui keegi tuleb Eestisse rikkamast riigist ja otsustab siia jääda, peab ta olema tark ja raha säästma, sest muidu lõpetab ta vaese Eesti pensionärina."

Noe sõnul on enamiku riikide akadeemikud sissetulekute osas kusagil pingerea keskel ja selles mõttes Eesti teadlaste olukord ei erine. Lihtsalt palkade ja üleüldine elatustase on mujal Euroopas kõrgem. "Seetõttu teenib teadlane Helsingis rohkem kui Eestis ja tal on ka kõrgem elatustase," ütles Noe. "See on miski, mis aja jooksul muutub."

Eesti keele õpe – kas on vajalik?

Paneeli ajal tõstis moderaator Pihor üles eestikeelse kõrghariduse teema. Kui Eesti ülikoolides õpetab üha rohkem välisõppejõude, siis kuidas saab eestikeelset kõrgharidust säilitada? Ja mida saab Eesti ühiskond teha selleks, et välismaalt värvatud inimesed kohaneksid Eesti ülikoolides kiiremini ja paremini, sh oleks tagatud keeleõpe.

Maarja Kruusmaa sõnul saavad ülikoolid muuta eestikeelse õppe atraktiivsemaks, kui pakuks tulijatele mitmeaastaseid töölepinguid. Teadlane, kes kavatseb uues riigis elada-töötada mitu aastat, soovib tõenäoliselt ka kohalikku keelt õppida. "Kui te lähete Tšiilisse või Hiinasse, siis pole tegelikult mõtet õppida keelt, mida te hiljem kunagi ei kasuta," ütles Kruusmaa. Tõsi, on inimesi, kellele meeldib uute keelte õppimine, kuid neid on siiski vähe.

Mertelsmanni sõnul ei ole keeleprobleem tegelikult nii terav. Kuigi veerand akadeemilistest töötajatest võivad olla välismaalased, piirduvad nende uuringud sageli konkreetsete projektidega või töötavad nad kõrgematel teaduskohtadel, mitte ülikooli bakalaureuseõppejõududena. "Eesti keel ei ole ohus, kui labori keel on inglise või vene keel," ütles ta.

Mion lisas, et tema kogemus näitab, et ülikooli õppejõududelt oodatakse sageli kohe eesti keeles õpetamist. Kui lepinguid muudetaks nii, et need toetavad keeleõpet lepingulisel perioodil, tuleks ka õppejõude juurde. "Eestis on see tendents, et neid ametikohti reklaamitakse tingimusega, et peate eesti keeles õpetama kohe esimesest päevast peale," märkis Mion. "Hea küll! Aga välismaalased ei saa siis kandideerida."

Keeleõpe jätab Eestis soovida

Mertelsmann märkis, et eesti keele õppimine on keeruline, kuna siinsed keeleõppe programmid ei ole nii heal tasemel kui näiteks inglise, saksa või prantsuse keeles. Noe nõustus sellega täielikult. "Eesti keele õppimise protsessid pole täielikult paigas," ütles Noe, kes õppis eesti keelt osaliselt omal käel. Noe sõnul tuleks paremini õpetada nii teaduse terminoloogiat kui ka üleüldist kirjakeelt, "mitte ainult vestluskeelt, mida on vaja pubis õlle tellimiseks."

Mion juhtis tähelepanu sellele, et ülikoolides tuleks rohkem toetada välismaalt saabunuid kolimisel, sealhulgas eluaseme leidmisel, teenustele juurdepääsul ja pereliikmete haridusega seoses.

Kuigi eesti keel tekitab väljakutseid nii uustulnukatele kui ka kõrgharidussüsteemile, on tipptalentide välismaalt toomine Kruusmaa sõnul seda väärt, sest välisprofessorite „tõeline kapital” on nende rahvusvaheline võrgustik, mis tähendab omakorda teiste uute töötajate värbamist, suuremaid rahastamisvõimalusi ja ka paremaid tulemusi.

Kas Eesti peaks rohkem teisi toetama?

Pihor märkis, et kui veel kümmekond aastat tagasi oli enamik meie välisõppejõududest pärit naaberriikidest Soomest, Rootsist ja Venemaalt, siis täna on näiteks India juba nimekirjas eespool, samuti Valgevene, mis poliitilist olukorda arvestades on mõistetav. Pihori sõnul on Eestil moraalne kohustus rasketes oludes teisi riike aidata.

Kruusmaa sõnul on selleks tegelikult olemas ju ka ajalooline pretsedent. Suure osa Eesti majanduslikust infrastruktuurist on rajanud ju Eesti insenerid, kes õppisid ja said oma kogemused Saksamaa ja teistest Lääne-Euroopa ülikoolidest, 20. sajandi alguses ka Riia ja Peterburi ülikoolidest. Need olid sel ajal Euroopa tippülikoolid, mille õppekeelteks kas saksa või vene keel. Kruusmaa sõnul võiks Eesti ülikoolid olla tänasel päeval sarnasteks ”sõlmpunktideks” Valgevene, Gruusia või Pakistani teadlastele, kes soovivad õppida, kuidas Eestis käib e-valitsemine, ning minna nende teadmistega tagasi oma kodumaale. "See on see miski, mis tulevikus võiks olla geopoliitiliselt kasulik," ütles Kruusmaa.

Riigiametniku rollis Kattai märkis, et kolmandatest riikidest pärit välisteadlaste arvu kasv pälvib ilmselgelt inimeste tähelepanu, kuid oluline on see, et nad kõik tulevad siia ennast ja ka ühiskonda arendama. Nad panustavad ka Eesti teadusesse, suhtlevad meie teadlastega. Niisiis peame aitama ka teisi riike ja samal ajal arendama oma võrgustikke.

Mertelsmanni sõnul ei seisa ühiskonna ees küsimus, kust keegi pärit on, vaid kes see inimene on. "Asotsiaal või alkohoolik pole teretulnud, aga afgaani spetsialist? Miks mitte?". Pealegi on liikumine ELi piires vaba ja see, et keegi on Türgi päritolu ja Prantsuse kodakondsusega, ei tohiks olla takistuseks siia tulekul.

Mertelsmanni hinnangul on Eesti valijate jaoks tegelikult palju olulisem rändega seotud küsimus tööjõud, kuna Eesti tööandjad soovivad palgata rohkem töötajaid Venemaalt ja Ukrainast. See otsus jääb Eesti valitsusele ja valijatele teha. "Teadlased on nende jaoks palju väiksem teema," ütles Mertelsmann.