Hoonete energiatõhususe parandamine on üks olulisim meede, mis toetab ühist jõupingutust CO2 heitkoguste ja energiakulude vähendamisel.

Eesti teadlaste värske uurimistöö tõi Eesti kohta positiivse sõnumi – meie senised energiatõhususe meetmed on olnud valdavalt piisavalt efektiivsed, et tagada piisav tempo 2050. aastaks seatud süsinikneutraalse hoonefondi eesmärgi saavutamiseks. Just sellisele tulemusele jõudsid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased Martin Thalfeldt, Juri Belikov, Jarek Kurnitski, Eduard Petlenkov ja Andrea Ferrantelli ajakirjas IEEE Access ilmunud teadusartiklis.

Uued skaalad toovad muutuse

Samal ajal selgus, et see ei käi kõigi hoonete kohta. „Erandiks on väikeelamud pindalaga alla 220 m², millele kehtivad leebemad energiatõhususe nõuded ja mille rekonstrueerimise toetusi pakutakse veel suhteliselt piiratud mahus,” avaldas liginullenergiahoonete uurimisrühma abiprofessor Martin Thalfeldt. See tähendab, et kui Eesti soovib jõuda seatud eesmärgini, tuleb jätkata järk-järgulist uute hoonete energiatõhususe nõuete karmistamist ning tagada hoonete tervikrekonstrueerimist soodustavad meetmed. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata väikeelamutele, mille osas hetkel olulist progressi pole olnud.

Hetkel oleme teadlaste hinnangul jõudnud seisu, kus parim energiatõhususklass A on ka uute hoonete miinimumnõue ja energiatõhususe skaalal puudub klass, mida ambitsioonikamate projektide puhul sihiks võtta. Õnneks nõutakse hoonete energiatõhususe direktiivi viimaste muudatusettepanekutega hoonete energiatõhususe skaalade arendamist. „Uued skaalad peaks ühtlaselt katma kogu hoonefondi nii, et ühes otsas on nullheitega hoone ja kõige kehvemasse G energiatõhususklassi jäävad 15% kõige rohkem energiat raiskavad hooned. Meie töö võimaldab lihtsasti need skaalad Eesti jaoks välja töötada ja tuvastada hoonefondi see osa, mis tuleks esmajärjekorras rekonstrueerida,” selgitab Thalfeldt. Teadusrühma liige Juri Belikov lisab, et tema jaoks oli kõige huvitavam osa see, millist mõju avaldas COVID ehitussektorile, sh võrreldes 2020. aastale eelnenud ja järgnenud aastaga. Ka see leiab töös eraldi käsitlemist.

Ehitisregister võimaldas põhjalikku analüüsi

Oluline on ka fakt, et tänu Eesti ehitisregistri ulatuslikule andmebaasile oli võimalik esmakordselt teha sellises mahus analüüsi, ehkki uuring hõlmas ainult neid hooneid, millele on väljastatud energiamärgis.

Samas ongi suureks probleemiks raskused teabe hankimisel olemasolevatest hoonetest, sest sageli on ainsateks saada olevateks andmeteks „aastane kogutarbimine”.

„Paraku leidub hulgaliselt hooneid, mille energiatarbimise osas puudub ülevaade,” nendib Thalfeldt, kelle sõnul oli nende töö osa Targa Linna kompetentsikeskuse pilootprojektist Digiaudit. Viimase eesmärk ongi arendada meetodeid automaatselt hoonete energiakasutuse hindamiseks. Uuring võimaldab automaatselt hinnata iga hoone energiakasutust ülejäänud sama tüüpi hoonetega. Kui õnnestub ühisesse andmebaasi saada usaldusväärne info hoonete kohta ja nende pidevalt uuenevad energiatarbimise andmed, siis arendatud meetodid võimaldaks jooksvalt hinnata kõigi hoonete energiatõhusust, samuti seda, kuidas liigume seatud energiatõhususe eesmärkide suunas.

Pidev ülevaade hetkeseisust – kui kaugel ollakse eesmärgist?

Digiauditi projekti partneriteks on Eesti suurimad linnad Tallinna ja Tartu, kelle eesmärk ei ole ainult süsinikneutraalne hoonefond, vaid 2050. aastaks tahavad mõlemad saada ka kliimaneutraalseks linnaks. Lisaks neile on projekti kaasatud ka TalTechi ülikoolilinnaku hooned.

„Suhtleme ka majandusministeeriumiga, et Digiauditi projektis arendatud meetodid leiaks rakendust ka suuremal skaalal,” märgib Thalfeldt, kelle sõnul pikemas perspektiivis on eesmärk saavutada n-ö jooksev ülevaade, kuidas liigutakse hoonefondi energiatõhususe parandamise eesmärkide suunas.

Intrigeeriv ülesanne

Millest tuleneb aga 2050. aasta eesmärk? Euroopa nn rohekokkulepet tugevdati 2021. aasta lõpus, kui Euroopa Komisjon otsustas hoonete energiatõhususe direktiivi (EPBD) põhjaliku läbivaatamise. Selle eesmärk oli kiirendada hoonete renoveerimist, vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja energiatarbimist ning edendada taastuvenergia kasutamist hoonetes.

See tähendab, et Euroopa Liidu uus määratlus nullheitega hoone ehk ‘zero emissions building’ (ZEB) võetakse kasutusele kõigis uutes hoonetes alates 2027. aastast ja kõigis renoveeritavates majades alates 2030. aastast. Olemasolevatest hoonetest peavad saama liginullenergiahooned, et saavutada süsinikneutraalsus hiljemalt 2050. aastaks. See eeldab iga-aastaseid mahukaid rekonstrueerimistöid ja usaldusväärne hinnang hoonete energiatõhususele on vajalik, et arendada meetmeid progressi suunamiseks piisavas tempos.

Millised on uurimistöö olulisemad tulemused?

Eesti teadlaste uurimistöö olulisema panuse, mis aitab jälgida Eesti hoonefondi süsinikneutraalseks muutmist aastaks 2050, saab lühidalt kokku võtta järgmiselt: hoone tüüpide kaupa hinnati, kuidas on hoonete energiatõhusus ajas muutunud ning kuidas on seni liigutud seatud süsinikneutraalsuse eesmärgi suunas, ühtlasi sõnastati ettepanekud ja soovitused uue energiatõhususe skaalade arendamiseks. Praktiliselt saab kohe rakendada hoonetüüpide kaupa energiatõhususarvu võrdlustabeleid, et hinnata üksikute hoonete energiatõhusust teiste sarnaste hoonete suhtes.

Vaatluse all oli põhjalikumalt ehitisregistrisse laetud energiamärgised, sealhulgas andmestikus senisest suurema korra loomine. Kolmandas osas on välja toodud tulemused temaatiliste alajaotiste kaupa, hõlmates nt energiatõhususe klasside ajatrendi, renoveerimisstiimulite mõju, võrdlustabeleid, seoseid hoone vanuse ja köetava pinnaga.

Uuringu loomuliku jätkuna on plaanis arendada Eestile uued energiatõhususe skaalad, mis vastavad hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni soovitustele. Samuti saab tuvastada hoonefondi selle osa, mis tuleb esmajärjekorras rekonstrueerida, et aastaks 2030. oleks tühine osa hoonetest G energiatõhususklassis.