„Iga inimene tunnetab ilmastikunähtusi natuke erinevalt, kuid mingil määral on tõsi, et viimased aastad on olnud veidi teistsugused kui näiteks seitse aastat tagasi,“ ütleb Männik. Samas on oluline mõista, et ilm on oma olemuselt väga muutlik ja selline muutlikkus on Eestis täiesti normaalne. “Talved on viimasel ajal olnud talvisemad ja lumerohkemad kui mõnedel eelnevatel aastatel, mis on loonud tunde, et ilm on muutunud.“

Muutlikkus on meie kliimasse sisse kirjutatud

Eestis on ilmastik alati olnud väga muutlik, kuid viimasel ajal on märgata, et sügis on pikem ja kevad tuleb natuke varem. Samas on juulikuu olnud viimastel aastatel pigem jahe. „Näiteks eelmisel aastal oli juunis suur kuumalaine, millele järgnes jahe periood, ja paljud imestasid, kus see kliimasoojenemine siis on. Samal ajal oli sügis soe. Need kõik on looduse normaalsed kõikumised, mida tulebki ette,“ selgitab Männik.

Männik toob välja, et Eesti geograafiline asukoht mängib siin suurt rolli. „Me paikneme kesklaiuste põhjapoolses otsas, kus kohtuvad polaaralade jahe õhk ja troopikaalade soe õhk. Meil on valdav läänevoolamine, kus tuuled puhuvad läänest itta, ja see võib toimuda vahel kiiremini või aeglasemalt. Kui läänevool on aeglasem, siis saavad külm õhk ja soe õhk tungida palju kaugemale põhja ja lõunasse, mis põhjustab suuri temperatuurikõikumisi. Viimastel talvedel on külm õhk tunginud kaugele lõunasse, näiteks Kreekasse ja Türki, ning isegi Ameerika Ühendriikidesse, Texasesse.“

Kas vanajumala seljatagune on kliimapagulase pelgupaik?

Küsimusele, kas Eesti võiks olla ideaalne pelgupaik kliimapagulastele, vastab Männik, et mingis mõttes võib öelda, et Eesti on suhteliselt rahulik koht, kus ei esine väga ekstreemseid ilmastikunähtusi. „Mingis mõttes võib ju Eesti ilma ja meie geograafilise asendi kohta justkui öelda, et me oleme justkui vanajumala selja taga – meie kliima on küll muutlik, kuid võrreldes teiste piirkondadega on siin pigem rahulik ja stabiilne.”  Ta lisab, et kuigi meie temperatuurid kõiguvad suuresti, on see meie jaoks normaalne. 

Viimastel aastatel on Eestis esinenud ka teatud ilmastikunähtusi, mida varem ei ole täheldatud. „Näiteks maikuus kukkus Ristnas päeva kuumarekord. Mõned aastad tagasi oli väga pikk suvi, mida ei ole varem mõõtmisajaloos olnud. Sellised sündmused võivad tunduda erilised, kuid need ei tähenda, et ilm oleks drastiliselt muutunud,“ selgitab Männik.

Kes siis keeras ilma tuksi? 

Kliimamuutuste teemal arutledes nendib Männik, et inimese tegevusel on mõju, kuid see ei ole ainus tegur. „See on vana vaidlus, kas inimeste õhku paisatud CO2 teeb midagi või ei tee. Eks ta ikka teeb, aga samas seda ei tohi võib-olla ka ainult inimese kraesse kirjutada. Muutumine on ju ikkagi sisse kirjutatud sellesse, mis toimub,“ arvab ta.

Männik leiab, et Eesti ilm jääb muutlikuks ka edaspidi. „Kuigi kliima võib muutuda, jäävad ilmastikunähtused vahelduvaks. Ei ole põhjust paanikaks, sest Eesti ilm on suhteliselt sümpaatne ja ekstreemseid ilmasid esineb harva. Oluline on säilitada teadlikkus ja kontekst – mõista, et isegi kui ilm tundub muutuvat, ei ole see alati põhimõtteline olukorra muutus,“ lõpetab Männik.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Geenius.ee 26.07.2024.