Kerikmäe alustas ülevaatega, kuidas AI-d juba kasutatakse kohtusüsteemides ning kuidas see võib tulevikus mõjutada juristide igapäevatööd ja õiguspraktikat laiemalt. Kuigi AI võiks muuta õiguse kättesaadavamaks ja tõhusamaks, on selle kasutamisel mitmeid takistusi, sealhulgas tehnoloogilised, eetilised ja õiguslikud küsimused.

Ta tõi välja, et USA-s on AI kasutamine õigusemõistmises juba põhjustanud olulist vastukaja. Näiteks kasutati kriminaalmenetluses COMPAS-i algoritmi, mis osutus rassiliselt kallutatuks, diskrimineerides mustanahalisi kahtlustatavaid. See juhtum on toonud kaasa kriitilise suhtumise AI kasutamisse õigusvaldkonnas ning Euroopa parlament jälgib olukorda tähelepanelikult, püüdes vältida sarnaseid probleeme Euroopa liidus. Ehkki AI võib potentsiaalselt aidata kohtunikel ja juristidel teha kiiremaid ja tõhusamaid otsuseid, tõusetub küsimus andmete kallutatuse ja õigusemõistmise erapooletuse kohta.

Tanel Kerikmäe tutvustas ka legal tech ja reg tech mõisteid. Legal tech viitab tehnoloogiatele, mis asendavad või abistavad juriste nende igapäevatöös, näiteks lepingute koostamisel ja kohtumenetluste juhtimisel. Samas keskendub reg tech organisatsioonide abistamisele regulatiivsete nõuete täitmisel. Kerikmäe hoiatas, et AI-põhised lahendused võivad muuta juristide töökorraldust, kuid võivad samuti ohustada traditsioonilist arveldatavate tundide mudelit, millele tuginevad paljud suured advokaadibürood.

Euroopas on Skandinaavia riigid, Hispaania ja Prantsusmaa õigustehnoloogia kasutuselevõtul juhtpositsioonil, kuid Eesti jääb tänaseni maha. Suurbritannias on valitsus eraldanud suuri summasid õigustehnoloogia arendamiseks, samal ajal kui Eesti AI-strateegia ja innovatsioonieelarved on suhteliselt tagasihoidlikud. Õigusasutused, sealhulgas kohtud, töötavad välja digitaalseid lahendusi, kuid Eestis ootab valitsus sageli Euroopa komisjoni juhiseid AI rakendamiseks.

Kerikmäe rõhutas ka vajadust kohandada õigusharidust tehnoloogiliste muutustega. Traditsioonilised õiguskoolid keskenduvad endiselt põhimõtete ja protseduuride õpetamisele, samas kui õigustehnoloogia nõuab uue põlvkonna juriste, kes valdavad nii õiguse kui ka tehnoloogia aluseid. Eestis on õigusharidus aga tänaseni pigem konservatiivne ja rangelt reguleeritud, mis muudab uute tehnoloogiate integreerimise keeruliseks. Ta tõi esile, et kuigi suured õigusbürood kardavad AI-põhiseid muutusi, võivad nooremad juristid ja tehnoloogiapõhised startup’id neid muudatusi kiiremini omaks võtta.

Mööda ei saa vaadata ka majanduslikust mõjust: uued tehnoloogiad võivad muuta õigusteenused taskukohasemaks ja kättesaadavamaks, kuid samal ajal ohustada traditsioonilisi advokaadibüroode mudeleid. Paljud suured ettevõtted, nagu Deloitte, PwC ja Ernst & Young, on juba loonud oma õigustehnoloogia osakonnad, mis vähendavad vajadust traditsiooniliste advokaadibüroode järele.

Kokkuvõttes usub Kerikmäe, et õigustehnoloogia edasine areng nõuab multidistsiplinaarset koostööd, kriitilist digitaalset kirjaoskust ja paindlikkust. Ta hoiatas, et liiga kiire tehnoloogiline areng võib põhjustada tõsiseid eetilisi ja praktilisi probleeme, eriti kui andmed ja algoritmid on ebatäpsed või kallutatud. Ta soovitas õigusvaldkonna professionaalidel olla avatud uuendustele, kuid samas kriitilised ja ettevaatlikud, et säilitada õigusemõistmise kvaliteet ja usaldusväärsus.