2019. aasta aprillist kehtivas doktoriõppe vastuvõtu korralduses on määratud doktorantide juhendamisele järgmine lävend:

• Viimasel viiel aastal peab juhendajal olema vähemalt 10 rahvusvahelise taseme publikatsiooni
• Tsiteeritud peab olema vähemalt 5 publikatsiooni
• Vähemalt 50% juhendatud doktorantidest peab olema edukalt lõpetanud (v.a. esmakordse juhendamise korral).

See lävendivalik iseloomustab korraliku teadusproduktsiooniga tenuuriprofessorit. Ent vaadates Akadeemilise karjääri korralduse juurde kuluvat hindamise maatriksit, kus doktoritöö juhendamist nõutakse ka näiteks õpperaja kaasprofessorilt, tekib paratamatult küsimus, kuidas seda nõuet on võimalik täita esmakordselt valitud kaasprofessoril, kellelt ametikohale valimisel sellist hulka teadusproduktsiooni ei nõuta.

Õpperaja kaasprofessorilt oodatakse osalemist vastutava õppejõuna erinevate kõrgharidusastmete õppetöös, lõputööde kaitsmiskomisjonides, külalisloengute läbiviimist väliskõrgkoolides, didaktika alast tegevust, lõputööde juhendamist kõigil haridusastmetel, projekti täitmist ja ühe doktoritöö mahus teaduspublikatsioone, millele on viiteid. See on väga mitmekesine tegevus, kus rõhuasetus ei ole teadustööl.

Juhendamine on õppetöö!

Julgen ka väita, et juhendamine on õppetöö - bakalaureuseastmes 100%, magistris 90-95%. Protsent kasvab, kuna teaduspõhiseid magistritöid kohtab üha vähem. Ning isegi selge teaduskomponendiga doktoriõppe puhul on see vähemalt 60% ringis, igal juhul üle poole. Nagu juba korduvalt olen öelnud, on teadus- ja õppetöö erinevad asjad ning eeldavad erinevaid inimtüüpe. Universaalid on olemas, aga see tähendab inimest, kes on suutnud omandada kaks üsna erinevat oskuste komplekti (olen siin toonud võrdluse laulmise ja jalgpallimänguga - hästi laulvad jalgpallurid on täiesti olemas, kuid ilmselt ei moodusta nad enamikku).

Niisiis, praegusel juhul eeldame me doktoritöö juhendajalt väga korralikku taset ühes valdkonnas ning jätame täiesti arvestamata teise. Tulemuseks on erinevad negatiivsed kogemused - alates töökiusamise ja ahistamise juhtumitest ning lõpetades hiljutise skandaaliga ühes instituudis.

Praegune süsteem näib taotlevat teadlase kloonimist: võtame ühe kõrge h-indeksiga teadlase ja anname talle 10 doktoranti, varsti on meil 11 tipptegijat! See loogika sarnaneb tuntud anekdoodiga rongiga Peterburist Helsingisse sõitnud vene inimesest, kes peale piiri ületamist märkab selget muutust ümbritsevas ning õhkab: kahju, et me Talvesõjas Soomet ära ei võtnud, elaksime nüüd samamoodi!

Mina ja kümme doktoranti

Lihtne loogika ütleb, et kui inimene keskendub ühele asjale, läheb sinna 100% tema ajupotentsiaalist. Kui nüüd see eespool mainitud tippteadlane peab ennast jagama omaenese teadustöö (mille osas tõenäoliselt eeldatakse endist panust!) ja 10 doktorandi vahel, siis kuidas see mõjutab tema h-indeksit? Heal juhul see lihtsalt langeb, halvemal juhul kaotatakse ka see üks teadlane (terviserikke või lihtsalt läbipõlemise tulemusena).

Teine võimalik stsenaarium, kus juhendaja paneb doktorandid „enda heaks tööle”, annab igaühele jupi kätte ja sünteesib sealt endale nõnda teadusproduktsiooni, on aga seotud mitmete riskidega (töö fragmenteerumine, erinevad juriidilised ja eetilised probleemid). Praegu keskendutakse juhendamislävendi määramisel üksnes teadustulemustele ning jäetakse tähelepanuta nii juhendaja varasem juhendamiskogemus kui ka näiteks kogemus kaitsmiskomisjonidest.

Kui transpordimaailmas antakse algajale reeglina "istumise alla" esmalt piiratud võimsusega masin ja alles hiljem võimsam, siis miks peaks see akadeemilises maailmas teisiti olema? Doktoritöö juhendaja peaks olema eelnevalt juhendanud ka madalama astme töid - see aitab vältida ka olukordi, kus doktoritööle püütakse läheneda pigem bakalaureuse- või magistritööle sobiva nurga alt. Eelkõige aga aitab see tagada, et inimene sobib isikuomadustelt juhendajaks.

Treener pole alati olnud tippsportlane

Kui doktorandi juhendamise latt on esiteks liiga kõrgel ja teiseks teaduse poole kiivas, siis peamegi vastama pealkirjas toodud küsimusele. Võiksime tuua paralleeli treeneritega spordimaailmast – kaugeltki mitte kõik parimad treenerid ei ole endised tippsportlased. Pakuks kõike eespoolöeldut arvestades välja, et doktoritöö juhendamise eeltingimused võiksid olla:

1. varasem juhendamiskogemus nii bakalaureuse- kui magistriastmel (võiks olla ~10 tööd erinevatel astmetel) ning võib-olla ka (kaas)juhendamise kogemus doktoritasemel;

2. varasem publitseerimiskogemus ETIS 1.1 ja 3.1 tasemel (vähemalt 5 publikatsiooni PEALE doktoriõpet; 1.1 tase ei ole tingimata nõutav, võiks olla eelis);

3. varasem kogemus eri õppeastmete kaitsmiskomisjonide liikmena (vähemalt kolmel korral; doktori kaitsmise komisjon ei ole nõutav, kuid on eelis). Lisaeelistena võiks arvestada rahvusvahelist kogemust jm.

Sellise mudeli korral on sisenemislävend mõistliku kõrgusega, kvaliteedikontroll toimub nii doktorantide kui ka juhendaja atesteerimisel ning selle eest hoolitsevad ka juhendatavad - laisa või ebameeldiva juhendaja juurest minnakse lihtsalt ära. See aitab välja selgitada ka heade teadmiste, kuid isiksustena probleemsed juhendajad.

Lõpetuseks: ülikool on õnneks hakanud mõistma, et tema töö alus on õppetöö. Ilma tublide tudengite ja teraste kraadiõppuriteta ei ole võimalik toota tippteadlasi - vastasel juhul saame me taas tolle Urmas Kibuspuu mängitud totra kuninga tuntud lastelavastuses, kes hüüdis: "Ma ei vaja vundamenti, ma vajan üksnes tippu!"

Autor tänab IT kolledži õppejuhti pr Kristel Marmorit kaasamõtlemise ja täienduste eest.