Kuidas või mille järgi teed tavaliselt oma ostuotsused, mida osta, kust osta, kas uuena või kasutatuna ja kas tegelikult on üldse vaja osta?

Olen endale võtnud mõned kontrollküsimused siis kui tekib tunne, et nüüd on vaja midagi osta. 

Esimene: "Kas mul on seda asja päriselt vaja ja kas tegelikult kõik töötab ka ilma selleta?". Kui vastus on, et tegelikult ju ei olegi nii väga vahet, siis jätan ostmata. 

Kui olen tuvastanud, et mul tõesti on seda asja vaja, siis on järgmine küsimus: "Kas seda saab ka kasutatuna kuskilt osta?". Aastatega on saanud selgeks, mida on mõtet järelturul otsima hakata ja mida mitte, kuid ka need reeglid teinekord muutuvad.

Mida oled võitnud tänu sellele, et mõtled oma ostuotsused põhjalikult läbi? 

Olen täiesti „harju keskmine“ tarbija, kes lihtsalt sai ühel päeval aru, et suuremas osas on meie keskkonnaprobleemide juur sügaval kinni ületarbimises (ja seega ületootmises). Nii jätangi teinekord ostmata selle toreda nunnu topi sealt kiirmoe poest ja kaevan hoopis omaenda kapist välja mingi unustatud eseme ja vaatan, kuidas seda enda teiste riietega uutmoodi kombineerida. 

Kui ikkagi tahaks midagi hingele või garderoob vajab värskendust, siis sean sammud taaskasutuspoodidesse (või netiportaalidesse - Facebooki Marketplace on põhjatu järelturu laegas!). Sealt leiab teinekord aardeid, mida tavapoodidest ei pruugi ollagi, ja rahakotile mõjub see ka päris hästi. 

Tänapäeval tehakse iga lastega seotud liigutuse ja mõtte jaoks eraldi asi, kui aga jätta need asjad ostmata, siis täiesti loomulikult kasvab minu enda loomingulisus lastega tegelemisel. Ka laste enda loovus suureneb, sest vähem mänguasju tähendab rohkem „lünkade“ täitmist kujutlusvõimega. Ja see tõesti töötab! 

Mis puutub aga taaskasutusse, siis olen leidnud edasi andmise rõõmu. Asjad, mis olen saanud sõpradelt-tuttavatelt või ise ostnud, annetan edasi, kui nende aeg meie juures läbi saab. See aitab peresid, kelle sissetulek ei võimalda vajalike asjade ostmist uuena (või isegi teiselt ringilt).

Taaskasutus annab mulle ka rohkem vabadust vormida oma elu esteetikat. Ma ei sõltu moetrendidest ja isikupära on selliselt väga kerge luua. Näiteks pildil olev seelik oli minu vanaema oma, kannan seda jube teismeeast peale.

Paljud inimesed tunnevad ostlemisest ja uutest asjadest lihtsalt rõõmu. Kuidas see sind ei meelita?

Loomulikult meelitab, kohe vägagi! Olen kunagine ostuhull, aga mind aitas see, kui hakkasin regulaarselt kodus tegema puhastuskuure ja nägin, kui palju kasutuid asju ja kandmata riideid mul oli. Sain aru, et nii me kaugele ei sõua, seda nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasemel. 

Taban ennast tihti mõtisklemas, milliseid lääneliku maailma luksuseid saavad veel minu lapsed nautida. Kas ka nemad saavad minna nii vabalt ülikooli, nagu mina sain? Kas ka nemad saavad sama muretult meie planeedi ressursse tarbida nagu mina olen saanud? Pärast mind ei või kindlasti tulla veeuputus, sest selles maailmas elavad edasi veel minu lapsed ja nende lapsed ja ma tahan, et neile ka midagi jääks. 

Anna üks hea soovitus, kuhu poole joosta, kui tuleb tahtmine osta mõni uus (ja võibolla kasutu) asi.

Kui vajad „ostuteraapiat“, siis mine e-poodi. Lao ostukorv kõike head ja paremat täis ning siis mine tee kümme minutit midagi muud.  Pärast, ma olen üsna kindel, kustutad vähemalt paar asja sealt korvist ära. Mina maandangi oma ostuhulluse hetki nii, et panen asjad virtuaalsesse ostukorvi ja siis pärast kustutan nad kõik jälle ära. Asjade ostmise tunde saan nii kätte ja aja jooksul ei ole isegi enam vajadust asju ostukorvi panna, kerin niisama poes pilte läbi, unistan ja siis panen veebilehe jälle kinni, mitte midagi ostmata.  

Kui see ei tööta, siis taaskasutuspoodidest saab ka nö hullu panna, teadmisega, et selle konkreetse ostu pärast ei ole spetsiaalselt kuskil midagi juurde toodetud.

Ole nagu Kätlin!

Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin.

Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.