Vastus sellele küsimusele peitub inimese uskumuses võimekuse, sh ettevõtlikkuse arendatavuse kohta. Inimesed on oma arenguuskumuste laadi poolest erinevad. Nad kalduvad arvama, et võimed on kas muutumatud, püsivad (jäävuskumus, fixed mindset) või arendatavad (juurdekasvuuskumus, growth mindset). Uskumused on heterogeensed: meil võivad olla eri võimete suhtes erinevad uskumused. Näiteks usun, et matemaatikas olen arendatav, aga lauluoskuses ei ole.
Dweck jt teadlased tuginevad arenguuskumuse teoorias teadmistele selle kohta, kuidas õppimine neurobioloogiliselt toimub. On teada, et õppides – pingutades, pusides, vaeva nähes, seoseid luues ja paremaid strateegiaid otsides aju muutub – õppimine organiseerib ja reorganiseerib aju ja see tähendab, et inimene saab tasapisi targemaks. Igaüks, kes pingutab, saab igal juhul paremaks, kui ta enne oli.
Selle teadmise saab üle kanda ka ettevõtlusõppesse. Ettevõtluspädevuse definitsiooni kohaselt on ettevõtluspädevus teadmiste, oskuste ja hoiakute terviklik kogum, mis on vajalik väärtuse loomiseks ideede elluviimisel, õppija ettevõtlikkuse arenguks ning jätkusuutlikuks toimetulekuks töös ja igapäevaelus. Lähtuvalt toodud definitsioonist, koosneb ettevõtluspädevuse mudel neljast pädevusvaldkonnast: enesejuhtumine, sotsiaalsete olukordade lahendamine, väärtust loov mõtlemine ja lahenduste leidmine ning äriideede elluviimine, mis omakorda jagunevad 14 alapädevuseks. Õppetöös on iga alapädevust õpilastes võimalik arendada läbi teadmise süvendamise, harjutuste ja arutelude. Seega võib väita, et iga alapädevust arendades muutub inimene ettevõtlikumaks ning seega on ettevõtjaks võimalik õppida tuginedes arenguuskumuse teooriale ja ettevõtluspädevuse mudelile.