Dr. Jüri Teras kaitses 2020. aastal doktorikraadi Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia erialal, teemal "Nahamelanoomi lokoregionaalne ravi".

Miks otsustasite uurida just melanoomi teemat?

Melanoomiga sattusin süvendatult tegelema olukorras, kus ehitasime üles Eestis ainulaadselt nahakasvajatele spetsialiseerunud keskust. Uhkusega võib öelda, et haiguse esmasjuhtude teatud langus Eestis on osaliselt ehk ka sellega seotud. Sealt edasi tekkis juba huvi ka süvendatult haiguse erinevaid tahke uurida ning leida võimalusi paremate diagnostika ja ravivõimaluste arendamiseks. Viibisin teatud aja külalisena USAs Memorial Sloan Kettering Cancer Center´is, ühes juhtivas melanoomikeskuses ja sealt saadud kogemuse Eestis praktikasse rakendamise järgselt tahtsin süvendatult uurida, kuidas meie patsientidel ka edaspidi läheb. Nüüdseks olen ainuke kirurg Ida-Euroopas, kes antud ravimeetodit pakub ning koostöö Skandinaavia, USA ja Austraalia keskustega on päris tihe.  

Miks valisite just TalTechi doktoriõppe?

Huvi doktorantuuri vastu oli pikema aja jooksul, eks kõigil arstidel suuremal või vähemal määral ju selline teadlasealge on olemas,  kuid intensiivse arstliku töö kõrvalt reaalsete sammudeni on tee suhteliselt raske. Krooniline ajapuudus, läbipõlemine, stress, olmemured-  kõik see, mis arstitööga paratamatult kaasas käib, ei lase tihti muule fokusseerida ning nii aastad kuluvadki vaid haiglas.

Õnneks viis saatus mind kokku kadunud prof Erkki Truvega, kes andis reaalse tõuke ja aitas sättida suusad õigele rajale.  Ning sealtmaalt edasi oli juba puhas rõõm siseneda teadusmaailma.

Kuidas on ülikoolis õpitu seotud teie praeguse tööga PERH-is?

Paljud, kes lõpetavad arstiteaduskonna (toim. Tartu Ülikooli), ei hakka eales arstina tööle. See oli nii 30. a. tagasi, kui mina ülikooli lõpetasin ja on ka praegu. Põhiõppele järgneb teadagi spetsialiseerumine, hiljem doktorantuur, et muu maailma mõistes olla ka aktsepteeritud ja nii need aastad lendavad. Tundub, et ca 15-aastane õppeprotsess, millele järgneb muidugi pidev edasine enesetäiendus, ei ole kõikidele jõu- või soovidekohane ja nii liigutaksegi muude karjäärivõimaluste manu. Mulle aga endiselt meeldib patsiente ravida ning kui seda saab veel ka siduda teadusmaailma võludega, siis on ju veelgi mõnusam.

Hetkel saab Eestis arstiharidust teatavasti omandada vaid Tartu Ülikoolis. Palju on diskuteeritud ja mängitud mõttega, et ehk võiks teatud laadi meditsiiniõpinguid võimaldada ka teistes kohtades, kuivõrd reaalsuses on patsientide, ehk siis tudengite jaoks õppematerjali, koondumine põhja pool suurem. Eks ole näha, mis tulevik toob ja kas arstiteaduskond mingiski formaadis tekib ka näiteks TalTechi.

Milliseid väljakutseid tänane töökoht kirurg-ülemarstina  pakub?

Pole vist kellelegi saladus, et meditsiinisüsteem on meil hetkel sügavalt kreenis. Kõikidest probleemidest rääkimine läheks siin väga pikale, aga põhimureks on krooniline alarahastatus ja ka kindlasti aastatepikkused juhtimisvead süsteemis sees.  Väljakutsed….. võib kõlada küll veidi arrogantsena, kuid peamiseks väljakutseks on mitte kaotada sihti silme eest ja mitte lasta ennast ümbritsevast rumalusest kaasa haarata.

Mida tahate Taltechi külalisprofessorina korda saata?

Esimesed, kes mulle õnne soovisid, olid kolleegid Tartu Ülikoolist ja Kliinikumist ning eeskätt seetõttu, et olen tõstnud meie eriala -  kirurgilise onkoloogia- püünele. Ja eks mu eesmärk ongi tutvustada meie eriala, selle võimalusi, edendada rahvusvahelist koostööd erinevates teadusprojektides ja õpetada oma teadmiste piires.