Üheks tuntumaks näiteks on Ada Lovelace, kes 19. sajandil kirjeldas üht esimest arvutile mõeldud algoritmi, mistõttu nimetatakse teda maailma esimeseks programmeerijaks. 20. sajandil jätkus naiste oluline roll tehnoloogia arengus. Grace Hopper hüüdnimega “the first lady of software” oli arvutiteadlane ja USA mereväelane, kes aitas arendada varajasi programmeerimiskeeli ning populariseeris ideed, et programme võiks kirjutada inimestele arusaadavamal kujul, mida masin suudab tõlkida. Margaret Hamilton juhtis NASA Apollo programmi tarkvaraarenduse meeskonda ning tema töö aitas kaasa sellele, et inimesed jõudsid edukalt Kuule. Näitena saab tuua ka  Hollywoodi filmitähe ja leiutaja Hedy Lamarr’i, kelle ideed raadioside valdkonnas on hiljem seotud traadita side arengulooga, mille kaudu jõuame tänaste WiFi- ja bluetooth-tehnoloogiateni.

Eeskujud ei ole aga ainult kaugel mandri taga ja ajalooõpikutes - neid leidub ka Eestis. Näiteks TalTechi IT Kolledži vilistlane ja globaalse tarkvaratestimise ettevõtte Testlio asutaja Kristel Kruustük on üks Eesti tuntumaid tehnoloogiaettevõtjaid ning on pälvinud TalTechi aasta vilistlase tunnustuse. Ta toetab TalTechi Arengufondi kaudu IT-teaduskonna naistudengeid omanimelise stipendiumiga.

Need lood näitavad, et naised on olnud selle valdkonna kujunemise juures algusest peale - teadlaste, inseneride ja leiutajatena. Just seetõttu on eeskujude roll oluline. Kui noored tüdrukud näevad, et tehnoloogia arengus on olnud ja on ka täna silmapaistvaid naisi, muutub ka IT-valdkond nende jaoks loomulikumaks valikuks. Eeskujud ei ole ainult inspiratsioon. Nad näitavad, et tee sellesse maailma on tegelikult juba olemas. 

Näen TalTechis IT tuleviku tähti  iga päev. Olen õppejõud ja töötan esmakursuslastega. Tüdrukud saavad programmeerimisega sama hästi hakkama kui isegi mitte paremini võrreldes poistega. Kõige suurem vahe ei tulene soost, vaid sellest, kas julgetakse alustada ja küsida küsimusi. Lõpuks loeb järjekindlus, loogiline mõtlemine, huvi ja oskus probleemi lahendada. IT ei ole enam midagi kauget ja abstraktset, vaid on muutunud käegakatsutavaks tööriistaks, mille abil on võimalik midagi päriselt luua, parandada ja paremaks teha.

Kuigi naised moodustavad Eestis umbes veerandi IKT-spetsialistidest, on nende roll järjest nähtavam. Euroopa võrdluses kuulub Eesti isegi nende riikide hulka, kus naiste osakaal IT-s on pigem kõrgem. See ei tähenda, et töö oleks tehtud. See tähendab, et meil on baas, millelt edasi minna ja mida olulisemaks muutub tehnoloogia ühiskonna toimimises, seda olulisem on ka see, kelle pilgu läbi seda ehitatakse.

Oluline on ka üks julgustav muutus: on aru saadud, et IT ei tähenda enam ainult koodi kirjutamist. IT-s on palju rolle - arendajate kõrval on vaja andmeanalüütikuid, testijaid, küberturbe spetsialiste, UX/UI disainereid, tootejuhte, projektijuhte jne, kes oskavad siduda tehnoloogia pärisinimeste vajadustega.  LLM (või TI) ja uute tööriistade ajastul loeb üha rohkem probleemide mõistmine, loogiline mõtlemine ja süsteemne vaade - oskus näha tervikut, küsida õigeid küsimusi ja teha otsuseid, mis päriselus toimivad.

Siin tuleb mängu mitmekesisus. Kui tehnoloogiat loovad väga sarnase taustaga inimesed, kipuvad ka lahendused olema sarnased. Aga kui laua taga istuvad erineva kogemuse, soo ja mõtteviisiga inimesed, on tulemus tavaliselt parem pakkudes lahendust laiemale kasutajaskonnale. See kehtib nii tarkvara, teenusedisaini kui ka andmepõhiste otsustesüsteemide puhul.

Üks ja sama meeskond võib teha väga hea toote oma maailmapildi järgi. Aga kui digilahendused hakkavad mõjutama meie igapäevaseid valikuid ja võimalusi, olgu see töö, haridus, tervis või riigiteenused, siis „kitsas maailmapilt“ ei ole alati piisav. Selle vahe teeb nähtavaks ka argielu. Ringelnud on lugu automaatsest seebidosaatorist, mis töötas ühe nahatooniga kasutajate puhul, aga ei reageerinud teistsuguse nahatooniga käe peale. IT-s oli sarnane juhtum, kus värbamistööriist hakkas karistama CV-sid, milles esines sõna “women” (ee naine). Terminit prooviti küll “neutraalseks” muuta, kuid lõpuks leiti, et süsteem ei ole piisavalt usaldusväärne. 

Eestis, kui tuntud digiriigis, ei taheta, et ühiskonna jaoks olulised süsteemid peegeldaksid kitsast vaatenurka lihtsalt seetõttu, et arendajate, disainijate või testijate ring oli liiga ühenäoline. Nüüd liigume järgmisse faasi: tehisintellekti ja nutikate digilahenduste laialdasem kasutuselevõtt avalikus sektoris, hariduses ja ettevõtluses. Neid lahendusi peavad looma erineva tausta ja kogemusega inimesed, sh naised ja tüdrukud, kes praegu alles eriala valivad.