Tiit Land, rektor | Foto: Heiki Laan

Esmalt tänusõnad kõigile, kes juba peaaegu kaks aastat seda pikka ja küllalt keerulist akrediteerimisteed käinud. Algasid ju ettevalmistused juba eelmise aasta alguses. Nüüd hakkame pärale jõudma. Rahvusvaheline komisjon külastab 4.–8. oktoobrini ülikooli, et meiega – tudengite, töötajate, ülikooli partneritega, kokku umbes 300 inimesega – rääkida. Neile lisanduvad varem saadetud küsitlustele vastanud.

Tõsi, kõigiga meist nad rääkida ei jõua – komisjonil on ju siiski vaid 13 liiget, siia tuleb neist umbes kolmandik. Need, kellega nad kindlasti kõneleda soovivad, on juba ette välja valitud. Küll kõnnivad rahvusvahelise komisjoni liikmed ka mööda linnakut ja pole sugugi välistatud, et nad ka kedagi peatavad, kellegi käest ülikooli kohta küsivad.

Soovitan neile vastata kindlasti seda, mida te tegelikult tunnete ja arvate. Kõigil meil on erinev suhe oma töösse, üksusesse, ülikooli tervikuna. Lähtugegi sellest, aga kui võimalik, ärge jääge ainult vastajateks. Küsige ka ise – sellist taset ja kompetentsi, nagu on komisjoni liikmetel, kohtab ka ülikoolides harva.

Olen meie majas kuulnud soovi, et Tallinna Tehnikaülikool oleks maailma parim. Julgen seda mõtet jagada, täpsustades, et eesmärk pole mitte tõusta maailma pingerea tippu, vaid olla maailma parim oma tudengitele, töötajatele, vilistlastele, Eesti ühiskonnale.

Ja parimaks võime me saadagi, kui arendame kõik oma võimalused tõhusaimal moel välja. Institutsionaalne akrediteerimine kui protsess on sellel teekonnal väga hea innustaja, aga ka mõtete avardaja. Vaade meie tööle ja tulemustele saab ju olema ulatuslik – lähtutakse tosinast standardist, hinnatakse kaheksat õppekava.

Olen rääkinud mitme osakonnajuhiga, kes iseenda ja oma osakonna tegemisi hiljuti sügavuti analüüsisid. Nad on kinnitanud, et see töö pole tehtud kellegi teise jaoks, lihtsalt millegi näitamiseks, vaid on pingutus meie enda tuleviku tarvis. Nii me õpime, õppides areneme, arenedes saavutame tulemusi, nende põhjal seame uusi sihte.

Mul on väga hea meel, et akrediteerimine on toonud hulganisti selgust ja näidanud nii valgust ka neisse paikadesse, mis seni kippunud veidi varju jääma. Jah, peame tunnistama, et ilmsiks on tulnud mitugi töölõiku, kus asjad pole sugugi nii, nagu võiksid olla.

Inimlikult mõistan seda: paljud probleemsed punktid nõuaksid esimese asjana kitsaskoha avalikku tunnistamist. See pole kerge, sest kohe hakkab sadama küsimusi: Miks pole märgatud? Miks pole abinõusid tarvitusele võetud? Mida ja kuidas nüüd teha?

Nii ongi hea, et kindla aja, näiteks seitsme aasta tagant, tulevad ülikooli erapooletud eksperdid, vaatavad selge ja asjatundliku pilguga ringi ning annavad nõu. Just eelkõige nõuandeid, tulevikku suunatud tähelepanujuhtimisi me ootamegi. See on see, millest Tallinna Tehnikaülikool kindlasti võidab.

Muidugi me soovime, et saaksime akrediteeritud pikimaks võimalikus ajaks ehk seitsmeks aastaks. Minu esimene aasta rektorina lubab mul parimat tulemust uskuda, samamoodi tundub see eneseanalüüsi tulemustega tutvudes.

Võtame siis institutsionaalse akrediteerimise rahvusvahelise komisjoni külaskäiku kui üht pidulikku nädalat, otsekui suurt spordivõistlust, omalaadseid olümpiamänge, kus võistlemine on samal ajal ka rõõmu tundmine võistluse taseme ja rahvusvahelisuse üle.

Hea tulemus on loomulikult oluline meile endile, teisalt annab ka praegustele ja tulevastele tudengitele ning nende tööandjatele kindluse, et Tallinna Tehnikaülikoolis omandatav haridus vastab rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele ja on konkurentsivõimeline nii Eestis kui ka välismaal. Seega pole küsimus ainuüksi ülikoolis, vaid ühiskonnas tervikuna.

Aga kui meid ei akrediteerita seitsmeks aastaks? Kui Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur, kes akrediteerimist korraldab, annab meie juhtimisele, töökorraldusele, õppe- ja teadustegevusele ning õppe- ja uurimiskeskkonnale teistsuguse hinnangu? On hiljutisi näiteid siitsamast Eestist, et akrediteeritud on vaid kolmeks aastaks, kui leitud olulised puudused ei lubanud enamat.

Usun, et meie ei pea sellele võimalusele isegi mõtlema. Tõdeme aga, et neil, kel loodetult hästi pole läinud või ei lähe, tuleb väga palju ebameeldivaid ülesandeid lahendada ja kolme aasta pärast uuesti komisjoni ette astuda.

Seega – akrediteerimine pole mäng, mida pooled ette kokku lepitud reegleid järgides mängivad. See on eksam, millel on kindel tulemus, ülikooli puhul ka tagajärg. Ning ma palun võtta selle eksami viimast punkti, rahvusvahelise komisjoni visiiti, väga tõsiselt.

Pöördun nüüd tagasi selle artikli pealkirja juurde, mis kõlab ehk liiga kirjanduslikult, veidi isegi suurustlevalt: Kes kardab akrediteerimist?

Ei, keegi ei karda. Me pigem ootame. Ootame oma senisele pingutusele hinnangut, mis laekub kõige hiljemalt järgmise aasta veebruaris. Ootame ka, et siia jõuaksid maailma parimad praktikad, et neile tuginedes võiksime liikuda meie endi maailma parima ülikooli suunas.