Autor: Kristina Traks

Ravimite tarbimisest pole pääsu ning need võivad olla hädavajalikud inimese ellujäämiseks ja elukvaliteedi hoidmiseks. Paraku ei kao ravimid pärast oma töö ära tegemist maamunalt jäägitult. Nende jäägid satuvad esmalt reovette ja sealt edasi keskkonda, kus nad võivad teha palju pahandust. Läänemerre jõuavad ravimijäägid peamiselt olmereoveepuhastite kaudu, aga ka haiglatest, tootmisest, prügilatest ja loomakasvatustest.

Eestis on ravimijääke uuritud juba paarkümmend aastat. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži inseneriteaduskonna emeriitprofessor Lembit Nei meenutas, et veel eelmise kümnendi alguses paistis teema küllaltki väheoluline. Näiteks leidis praegune Maaülikooli lektor Merike Lillenberg oma doktoritöös, et umbes 15 aastat tagasi oli Eesti reovees ja reoveesettes arstirohtude jääkide suhteline sisaldus väga madal.

"Tollal oli lausa tegemist, et põhjendada töö vajalikkust," märkis Nei: "Tänaseks on aga pilt kardinaalselt muutunud ja enam ei ole küsimus, kas keskkonnas ravimijääke leidub või mitte, vaid kuidas nendest lahti saada".

Erinev elukäik

Ravimid võivad käituvad nii organismis kui ka keskkonnas väga erinevalt. "Kui võtad peotäie ravimeid, siis ükski arst ei tea lõppefekti. Näiteks mitu ravimit võivad need üksteise mõju tühistada, need võivad toimida paralleelselt või hoopis tugevdada üksteise funktsioone. On ravimeid, mis organismis ainevahetuse mõjul lagunevad, aga on ka neid, mis väljuvad muutumatult," sõnas Nei.

Lisaks valmistab üle terve maailma üha suurema probleemi ravimiresistentsus. Mikromaailm, mille vastu on arstirohi välja töötatud, harjub medikamendiga ära ja arstim ei suuda enam seda mõjutada.

Nei sõnul on selgunud, et terve rida antibiootikume ei lagune keskkonnas. Leidub selliseidki, mis ladestuvad tahketes osakestes ja edasi nendega rohkem midagi ei toimugi. "Teisalt, püsivamad ravimid ei kipu nii väga ka taimedesse minema, aga siiski tekib küsimus, kuhu me lõpuks välja jõuame, kui nad lõpmatuseni mulda akumuleeruvad," selgitas emeriitprofessor.

Lisaks on veel hulk ravimeid, mis lagunevad, kuid tekkivad laguproduktid on omakorda veelgi mürgisemad. "Kokkuvõttes – ravimijääkidest lahti saamine ei ole lihtne. Selle teemaga tegelevad teadlased üle maailma," sõnab Nei. "Alles hiljaaegu on arstirohtude väljatöötamisel hakatud pöörama tähelepanu sellele, milline on nende ravimite lõplik saatus. Need uuringud on aga alles väga lapsekingades. Samuti puudub kogu sellele teemale ühtne lähenemine ja normid."

Kompostimine, põletamine või veel midagi muud

Eestis on Nei sõnul mindud ravimijääkidest lahtisaamisel reoveesetete kompostimise teed. Nimelt tõuseb kompostides kogu olluse temperatuur ja mikroorganismide tegevus muutub hoogsamaks. Kui protsess on kiire ja optimaalne, siis osad ravimijäägid lagunevad enam kui 90 protsendi ulatuses.

Eesti oludes muudab taolist kompostimist keerukamaks talv. "Kompostimine kui protsess peaks kestma järjest vähemalt 12 kuud, kuid külmadel kuudel jääb asi meil seisma," selgitab Nei: "Lahenduseks on siis protsess mitme aasta peale venitada või lisada segule aineid, mis mikroorganismid kiiremini toimetama panevad".

Nei sõnul on katsetega jõutud teadmisele, et kompostimisel annab parema tulemuse turba asemel saepuru kasutamine. See aga jääb ilmselt teoreetiliseks võimaluseks, sest saepuru on pelletite toormaterjal. Selle reoveesetete kompostimisel kasutamine oleks majanduslikult küsitav. "Küsimus on ka selles, et meie reoveepuhastusjaamades kompostimisprotsessi sageli eriti ei toimugi. Setete ladestusväljakud muudkui täituvad ja ega seda materjali ei ole väga kuskile panna," ütleb Nei. Reoveesetetest valmistatud kompostmulla suhtes valitseb üsna suur eelarvamus.

Ometi võib just selline kompostmuld aidata lahendada ülemaailmselt tekkinud väetisekriisi, mille põhjustas Vene-Ukraina sõda. "Reoveekompost on alakasutatud ressurss. Näiteks USA-s laotatakse reoveesetted maa peale. Paar aastat selles kohas toidutaimi ei kasvatata ja pärast seda kasvab seal kõik suurepäraselt. Võib-olla on just reoveesette kasutamine viis, kuidas saada juurde uusi põllupindu, mida läheb vaja järjest kasvava elanikkonna ära toitmiseks," arutles Nei.

On ka riike, kus ravimijääkidest reoveesetetes saadakse lahti setete põletamisega. Näiteks Jaapanis põletatakse enamik reoveesetteid, tootes nii elektrit. "Põletamine sobib siis, kui on soe kliima ja sete kuivab ise põletamiseks sobivaks," selgitab Nei: "Meie oludesse see lahendus ei sobi, sest peaksime kõigepealt sette kuivatama". Lõpliku otsuse taga on kokkuveoteekonna pikkusest lähtuv majandusloogika. Kuivatamine ja sette vedamine on sedavõrd kallis, et muudab Eestis setete põletamise mõttetuks.

Läbimurre seisab alles ees

Lembit Nei nimetas ravimijääkide probleemi üheks üleilmset lahendust vajavaks teemaks. Teema on tema sõnul olulisuselt võrdsel pulgal mageveeressursside kokkukuivamise ja kliimamuutusega. Ta lisas, et läbimurret ravimite alal veel pole. "Peaksime tegelikult lisama siia kodukeemiajääkide ja nanoplastide teema. Kõik need jõuavad läbi reovee keskkonda ja nende kogunemine on suur mure," rõhutas Nei.

Kõige mõistlikum oleks tema sõnul tuvastada suured ravimijääkide tekkimise kohad (nt haiglad, loomakasvatusettevõtte jne) ning püüda probleemiga tegeleda koha peal. "Eks peab ka tegelema inimeste teadlikkusega, sest praegu on endiselt väga tavapärane käitumisviis, et laseme aegunud ravimid lihtsalt potist alla. Seda ei tohiks teha," lisas emeriitprofessor.