Jätkusuutlikkus või kestlikkus viitab juba oma tähenduse poolest millelegi, mida on võimalik jätkata lõputult – nii, et mitte ainult meie, kes me praegu siin elame, vaid ka tulevased põlvkonnad saaksid samamoodi tarbida ja planeedil elada. Lihtsustatult tähendab kestlikkus seda, et midagi saab teha nii, et see oleks võimalik ka tulevikus. „Kui me  tarbime kestlikult, siis saaksime sel viisil tarbimist jätkata põhimõtteliselt igavesti,“ ütleb Salm. 

Kestliku käitumisega seostuvad esmalt prügi sorteerimine, ühistranspordi kasutamine, jalgsi või rattaga liikumine auto asemel. Need kõik on head, kuid kui vaadata suurt pilti, siis ei ole need Salmi sõnul kohad, kus inimene oma keskkonnajalajälge kõige enam mõjutada saab. „Me kuuleme sageli üleskutseid vähem autoga sõita ja rohkem prügi sorteerida, mis on küll  vajalikud tegevused, ent üksikisiku tasandil saab kõige rohkem keskkonda mõjutada just toiduvalikutega, millest räägitakse paraku vähem.“ 

Jätkusuutlikkus ei tähendaaga vaid keskkonnahoidu. Sellega on tihedalt seotud ka sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid. „Tooted, mida me tarbime, on ka seotud inimestega, kes neid valmistavad, müüvad ja kasutavad. Meie otsused näiteks ettevõtjana mõjutavad ka neid.. Need kolm tasandit – keskkondlik, majanduslik ja sotsiaalne moodustavadki kestlikkuse põhialuse,“ selgitab doktorant-nooremteadur Salm.

Keskkonnamõju tuleneb sellest, kas toit on loomset või taimset päritolu

Toidusüsteemi vaatenurgast keskkonnale, seisneb suurim erinevus selles, kas toit on loomset või taimset päritolu. „Kõigi loomsete toiduainete tootmiseks kulub väga suur hulk taimset toorainet. Mida vanem või suurem on loom, seda rohkem ressursse tema kasvatamiseks kulub. 8 miljardile inimesele lisaks toidame me igapäevaselt umbes 80 miljardit maismaalooma, kellele toidu kasvatamiseks kulub u 84% kogu põllumajandusmaast, kui kes kes annavad vaid u 18% kaloritest. Lisaks tekivad kariloomade pidamisel rohked kasvuhoonegaasid, eeskätt mäletsejate seedetraktist metaan, mis avaldab kliimale eriti tugevat mõju,“ ütleb Salm. Näiteks on välja arvutatud, et ühe kilogrammi loomse valgu tootmiseks kulub 3–10 kilogrammi taimset valku. See teeb loomse ja taimse toidu tootmise keskkonnamõjude erinevuse väga suureks.

Keskkonnamõjud tulenevad lisaks erinevale tootmisprotsessile ka maakasutusest. Loomasööda kasvatamiseks vajatakse suuri põllupindasid, mis tähendab metsade raiet. „Hinnanguliselt on ligi 80% maailmas toimuva metsaraie põhjuseks vajadus loomasööda kasvatamiseks või karjatamiseks,“ ütleb Salm. Samal ajal on toidu transpordi mõju kogu süsteemis üllatavalt väike. „Ei ole erilist vahet, kas tegu on Saaremaa veiseliha või Brasiilia päritolu lihaga, mõju on üsna sarnane. Eurooplase toidulaual moodustab transpordi osa kogu toidu kliimamõjust vaid umbes kuus protsenti,“ selgitab ta.

Kohaliku toidu eelistamine on oluline eelkõige sotsiaalmajanduslikust aspektist, sest see toetab kodumaist ettevõtlust ja kogukondi. Samas ei tähenda „kohalik“ või „mahe“ alati väiksemat jalajälge. „Näiteks talvisel ajal kasvuhoonetes toodetud tomatid ja kurgid vajavad rohkem energiat kui soojemates maades kasvatatud köögiviljad, mis siia transporditakse. Enamasti on kogu tootmisprotsessi mõju kliimale märkimisväärselt suurem kui transpordi mõju.

Keskkonnasõbralik valik ei ole tarbijale tehtud lihtsaks

Eesti toitumissoovitused põhinevad Põhjamaade juhistel, mis avaldati 2023. aastal ning  rõhutavad varasemast veelgi enam vajadust arvestada toidu keskkonnamõjudega.  „Peame eelistama neid toiduaineid, mis annavad vajalikud toitained, kuid on looduseleväiksema mõjuga,“ selgitab Salm. 

Ka Eestis sel aastal välja antud uuendatud toitumissoovitused soovitavad tugevalt piirata punase liha ja sellest valmistatud toodete tarbimist nii tervisest kui keskkonnast tulenevalt, maksimaalseks koguseks öeldakse vaid umbes kümme grammi päevas. Keskmine eestlane sööb aga liha igal toidukorral ning sagedasti ühe toidukorraga juba nädala portsu “Eestis on paraku visalt juurdunud arusaam, et taimetoit ei anna piisavalt energiat. Paljud kardavad, et ilma lihata jääb kõht tühjaks või toit ei maitse. Selliste uskumuste muutmiseks peab inimene saama teistsuguse kogemuse. Siinkohal on oluline roll nii restoranidel ja kohvikutel, kui ka avalikul sektoril, näiteks koolide, lasteaedade ja riigiasutuste sööklatel, mis peaksid pakkuma maitsvat ja täisväärtuslikku taimset toitu.“

Salm tõdeb, et keskkonnasõbralik valik ei ole täna tarbijale tehtud lihtsaks. „Näiteks veel mõni aasta tagasi ei olnud paljudes avaliku sektori toitlustusasutustes taimetoitu üldse valikus, tihti on taimsed road kokkade oskamatuse tõttu ühekülgsed ja lahjad. Samuti on liha- ja piimatoodete taimsed versioonid sageli poes mitu korda kallimad. See eeldab, et keskkonnateadlik tarbija peab kulutama oluliselt rohkem või olema oluliselt nutikam oma toidulaua planeerimisel. Selliseid tarbijaid on meil kahjuks hetkel liiga vähe,“ nendib ta. 

„Ainuüksi teadlikkus ei vii meid sihile. Me ei saa lõputult vastutust tarbija õlule panna. Tuleks muuta süsteemi nii, et kõige keskkonnasõbralikum ja tervislikum valik oleks kõige kättesaadavam ja taskukohasem,“ rõhutab Salm. Tema hinnangul võiks siinjuures kaaluda ka süsinikumaksu, toidukäibemaksu erisusi või toetussüsteeme taimse toidu hinna soodsamaks kujundamiseks. „Eestis on toidu käibemaks Euroopaga võrreldes kõrge. Madalam käibemaks võiks kehtida just puu- ja köögiviljadele, kaunviljadele, täisteratoodetele ja taimsetele alternatiividele, mille tarbimist peaksime suurendama, samas kui liha- ja piimatoodetele seda ei peaks rakendama. Kui me teeme kõik toidukaubad võrdselt odavamaks, siis ei teki inimestes motivatsiooni oma harjumusi muuta.“ 

Kliimakindla majanduse seaduse (KKMS) põllumajanduse teekaardi töörühmas osalemine

Doktorant-nooremteadur Eliis Salm osales kliimaseaduse kestliku toidusüsteemi töörühmas ning tegi koostatava Kliimaministeeriumi kliimakindla majanduse seaduse (KKMS) põllumajanduse teekaardi  sisusse omapoolsed ettepanekud. Tema hinnangul keskendub praegune versioon vaid tootmisele ja jätab tarbimise poole täiesti tähelepanuta. „On küll oluline, et tootmine muutuks keskkonnasõbralikumaks, kuid teadusuuringute kohaselt omavad kõige suuremat potentsiaali kasvuhoonegaaside heite vähendamisel põllumajandussektoris just tarbijapoolsed meetmed, mis tõstavad inimeste teadlikkust ning teevad keskkonnasõbraliku toidu soodsaimaks ja kättesaadavaimaks valikuks,“ selgitab ta.

Salm on teinud ettepaneku seada konkreetne numbriline eesmärk: vähendada loomsete toodete osakaalu Eesti elanike toidulaual 20% võrra aastaks 2030 ning pakkunud välja, et toidukaupade kliimajalajälje mõõtmiseks võiks kasutusele võtta märgistussüsteemi. Samuti tuleks tema sõnul täiendada metoodikat tarbija jalajälje arvestusega, et hinnata Eesti inimeste toitumise tegelikku kliimamõju. „Kliima on globaalne küsimus. Me ei võida midagi, kui viime oma jalajälje lihtsalt teise riiki. Muutuste saavutamiseks peame vaatama nii tootmist kui tarbimist,“ ütleb Salm.

Artikkel ilmus 17.11.2025 Postimehe roheportaalis.