Esitatud küsimused näitavad, et rohepööre ei seisne ainult heades kavatsustes või populaarsetes märksõnades. Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor ja magistriõppekava „Keskkonnatehnoloogiad ja -strateegiad“ programmijuht Marina Kritševskaja ütleb otse, et üks eksitavamaid sõnu kogu valdkonnas võib olla just „keskkonnasõbralik“.

„Tehnoloogia võib olla keskkonda vähem koormav, ressursitõhusam või säästlikum, kuid „keskkonnasõbralik“ viitab justkui täielikule kahjutusele, mis on harva tõsi,“ lausub ta.

Miks tekitab sõna „keskkonnasõbralik“ teadlastes ettevaatlikkust?

Rohepöördega seotud keeles on viimastel aastatel toimunud muutus. Varem räägiti rohkem säästvast arengust, nüüd kasutatakse mõisteid kestlikkus ja jätkusuutlikkus. Kritševskaja sõnul ei ole see pelgalt sõnade vahetus, vaid soov kasutada täpsemaid termineid.

Inseneri ja tehnoloogi vaatest on probleem selles, et iga tootmine kasutab ressursse ning mõjutab keskkonda mingil moel. Kui midagi toodetakse, kaasnevad materjalid, energia, transport, jäätmed ja heitmed. „Igasugune tootmine eeldab sihttoodet ja sellega seotud materjale, millest võivad saada kas jäätmed või ressursid. Kui oleme midagi tootnud, oleme kasutanud ressursse ja juba mingil moel muutnud keskkonna tasakaalu,“ selgitab Kritševskaja.

Just seetõttu on eksitav kasutada sõna, mis viitab justkui täielikule kahjutusele ja sõna „keskkonnasõbralik“ ilma täpsustusteta võib olla otsene tee rohepesuni. „Paljud ettevõtted ja turundajad on kasutanud seda terminit reklaamiloosungina ilma sisulise tõestuseta.“ Kritševskaja sõnul tajub kriitilisem publik, nagu teadlased, insenerid ja tehnoloogid, selliseid väiteid sageli pinnapealse või eksitavana.

Milliseid sõnu peaks siis kasutama? 

Kui eesmärk on kirjeldada tehnoloogia tegelikku mõju, tuleks kasutada täpsemaid mõisteid. „Seetõttu kõlab täpsemalt „ressursitõhus“, „madala keskkonnamõjuga“, „keskkonnahoidlik“ või „ringmajanduse põhimõtteid järgiv“,“ selgitab Kritševskaja.

Need väljendid viitavad konkreetsetele omadustele, mida saab mõõta, võrrelda ja vajadusel tõendada.

Roheline ei tähenda automaatselt paremat

Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kui lahendust nimetatakse roheliseks, on see automaatselt parem. Kritševskaja sõnul sõltub tegelik mõju peaaegu alati kontekstist ning hinnangut ei saa anda ainult sildi või turundusliku kuvandi põhjal.

Tema sõnul eeldavad paljud, et rohelised tehnoloogiad ei avalda keskkonnale negatiivset mõju,
kuid tegelikkus on märksa keerulisem. „Tegelikult kaasneb ka taastuvenergia süsteemide, elektrisõidukite ja biopõhiste plastide tootmise, kasutamise ja kõrvaldamisega keskkonnamõjusid,“ selgitab Kritševskaja.

Näiteks võib keskkonnasõbraliku kuvandiga tehnoloogia sõltuda toorainest, mille kaevandamine koormab loodust või tekitab sotsiaalseid probleeme. „Liitiumi kaevandamine akude tootmiseks põhjustab märkimisväärseid keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme,“ toob ta esile.

See ei tähenda, et rohetehnoloogiad oleksid halvad või neist tuleks loobuda. Pigem tähendab see vajadust hinnata lahendusi ausalt ja terviklikult, arvestades kogu nende elutsüklit – alates tooraine hankimisest kuni kasutuse lõpu ja jäätmekäitluseni.

Kritševskaja sõnul tasub tähele panna ka seda, et mõned kestlikud lahendused nõuavad alguses suuremat investeeringut, kuid võivad end ajas ära tasuda. „Näiteks energiatõhusad hooned, päikesepaneelid ja elektrisõidukid vähendavad aja jooksul kulud energiale ja kütusele,“ märgib ta.

Tema hinnangul ei peaks keskenduma küsimusele, kas miski on lihtsalt roheline või mitte, vaid sellele, kui suur on tegelik mõju keskkonnale, majandusele ja ühiskonnale.

Ringlussevõtt ei ole imerohi

Kritševskaja sõnul usuvad paljud, et ringlussevõtt lahendab jäätmeprobleemi. Tegelikkus on märksa keerulisem. „Kuigi ringlussevõtt aitab vähendada jäätmeid, ei ole see universaalne lahendus,“ ütleb ta.

Lisaks paljude materjalide kvaliteet korduva ümbertöötlemise käigus halveneb. „Vale sorteerimine võib põhjustada saastumist. Lisaks vajab ringlussevõtt ise energiat, vett, logistikat ja töötlemist,“ selgitab Kritševskaja.

Seetõttu ei saa ringlussevõttu pidada jäätmeprobleemi lõplikuks lahenduseks. Esikohal peaksid olema jäätmetekke vähendamine, korduskasutus ja toodete pikem eluiga.

Kestlikkus ei hõlma ainult loodust

Kritševskaja rõhutab, et kestlikkus koosneb kolmest sambast: keskkond, majandus ja ühiskond. „Mõni projekt või tehnoloogia võib olla ringmajanduse põhimõtteid järgiv, kuid majanduslikult ebapraktiline või sotsiaalselt ebaõiglane. Tõeline kestlikkus tähendab tasakaalu nende kolme vahel,“ selgitab ta.

Näiteks võib tehnoloogia olla keskkonna mõttes tugev, kuid nii kallis, et inimesed või ettevõtted ei jaksa seda kasutada. Või võib see toetuda tarneahelale, kus töötingimused on ebaõiglased.

Kuidas siis tegelikult hinnata, mis on parem?

Professor ütleb, et otsuseid ei saa teha emotsiooni, trendi ega reklaamlause põhjal. Vaja on andmeid. „Parim viis järelduste tegemiseks on toetuda andmetele.“

Tema sõnul tuleks toodete ja tehnoloogiate võrdlemine viia kategooriast „parem-halvem“ kategooriasse „rohkem-vähem“. Selleks kasutatakse teaduses standardiseeritud hindamismeetodeid: keskkonnajalajälg, süsinikujalajälg, olelusringi hindamine ehk LCA ning rohelise keemia meetrikad.

Olelusringi hindamine (LCA) tähendab, et toodet hinnatakse kogu tema teekonna vältel, alates tooraine hankimisest ja tootmisest kuni kasutuse ja jäätmekäitluseni. Just sellised tööriistad aitavad eristada sisulist innovatsiooni rohepesust.

Reovees on ravimijäägid, PFAS ja mikroplast

Keskkonnatehnoloogiate üks olulisemaid suundi puudutab vee puhastamist. Kritševskaja sõnul suudavad kaasaegsed seadmed tuvastada mikrosaasteaineid, mida varem ei nähtud või ei mõõdetud. „Veekogudesse juhitav vesi ja atmosfääri paisatav õhk peavad olema üha puhtamad. Kaasaegsed analüütilised seadmed võimaldavad tuvastada mikrosaasteaineid, mida vees ei tohiks esineda.“

Mikrosaasteainete hulka kuuluvad ravimijäägid, PFAS-ühendid ehk niinimetatud igavesed kemikaalid ning mikroplast. „Nende eemaldamiseks on vaja rakendada uusi tehnoloogiaid, mis peaksid olema võimalikult kulutõhusad,“ selgitab Kritševskaja. See tähendab uusi filtreerimissüsteeme, keemilisi ja bioloogilisi puhastuslahendusi ning nutikamat reoveekäitlust.

Tööstuse suur dilemma: investeerida või maksta trahvi

Keskkonnanõuded muutuvad üha rangemaks ja ettevõtted peavad otsustama, kuidas nendega kohaneda.

Kritševskaja juhib tähelepanu probleemile, mis võib tekkida siis, kui puhastustehnoloogiad on kallid. „Võib tekkida olukord, kus ettevõttel on odavam maksta trahve kui investeerida näiteks õhu puhastamisse,“ toonitab ta ja lisab, et see näitab, kui oluline on kujundada süsteem, kus keskkonnahoidlik käitumine on majanduslikult mõistlik.

Samas tuleb mõista, et paljud keskkonnatehnoloogiad ei too ettevõttele otsest kasumit. „Need tehnoloogiad ei ole otseselt tootmisele suunatud ega too otsest kasumit, vaid täidavad peamiselt sotsiaalseid ja keskkonnakaitselisi funktsioone.“

Kas tehnoloogia üksinda päästab maailma?

Kritševskaja sõnul ei päästa vaid tehnoloogia maailma. Vajalik on ka muutus tarbimis- ja tootmisharjumustes. „Jätkusuutlik tarbimine on kõigi ühine vastutus.“

Tema sõnul aitab põhimõte reduce, reuse ja recycle ehk vähenda, kasuta uuesti ja võta ringlusse liikuda kestlikuma tuleviku suunas. „Jätkusuutliku mudeli aluseks on põhimõte, et vähem on rohkem,“ selgitab ta ja lisab, et mõju ei teki ainult suurtest reformidest. „Paljud väikesed inimesed, väikestes kohtades, tehes väikeseid asju, võivad muuta maailma.“

Eesti vajab uusi keskkonnainsenere ja strateege

Keskkonnanõuete karmistumine kasvatab nõudlust spetsialistide järele, kes mõistavad korraga tehnoloogiat, seadusandlust ja juhtimist. TalTechi magistriõppekava „Keskkonnatehnoloogiad ja -strateegiad“ keskendub just sellele.

„Vajatakse spetsialiste, kes tunnevad Euroopa Liidu direktiive ja keskkonnapoliitikat, kuid kellel on ka keskkonnaalane tehnikaharidus ehk nad tunnevad tehnoloogilisi protsesse ja seadmeid,“ räägib Kritševskaja.

See tähendab tööturgu inimestele, kes oskavad lahendada päris probleeme: kuidas puhastada vett, vähendada jäätmeid, hinnata tehnoloogiate mõju ja aidata ettevõtetel kestlikult toimida.

Mida peaks iga inimene mõistma sõna „keskkonnasõbralik“ kuuldes?

Kritševskaja sõnastab selle nii: „Tegu on tehnoloogiaga, kus tootmis- ja keskkonnatehnoloogid, insenerid ning logistikud on arvestanud toote kogu elutsükliga.“

See tähendab, et vähendatud on ressursside kasutust, mõeldud on jäätmetele, transpordile, kasutusajale ning sellele, mis saab tootest selle elutsükli lõpus. Kritševskaja nendib, et see toob ettevõtete jaoks sageli kaasa väga praktilisi samme: „Tootmisprotsesside ümberkujundamist, uute tehnoloogiate soetamist, vähemohtlike toorainete kasutamist ning vajadusel ka sõltumatut tõendamist. Lisaks tuleb tõendada reguleerivatele asutustele, et toode on tõepoolest „keskkonnasõbralik“, ning saada vastav sertifikaat ja märgistus.“

Seega ei sünni päriselt roheline lahendus reklaamiosakonnas. See sünnib laboris, tootmises, andmeanalüüsis ja inseneride töös.

Artikkel ilmus esmakordselt Delfi Geeniuse portaalis 27.04.2026