Delfi Forte ja Eesti ülikoolide rubriigi „Tunne teadlast“ selles osas tutvustab end Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnoloogia kaasprofessor Marina Kritševskaja, kelle meeskond keskendub peamiselt vee ja õhu kvaliteedi parandamisele, jäätmete vähendamisele ja ringlussevõtule, mikroplasti ning püsivate saasteainete uurimisele ning kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.
Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?
Juba koolis paelusid mind kõige rohkem keemia, matemaatika ja füüsika. Keemiat eristas teistest ainetest see, et seal oli praktiline osa. Mõistsin, et mind huvitavad nende teaduste rakendused, ehk sisuliselt tehnoloogiad. Töötamine laboris, uute nähtuste uurimine ja rutiini puudumine – just neile kriteeriumidele vastas töö teaduslaboris ning see köitis mind kõige rohkem.
Tollal ei osanud ma aga arvestada, et ülikool ei tähenda üksnes teadust, vaid ka õpetamist, ning et laborist tuleb välja astuda ja minna auditooriumisse üliõpilaste ette.
Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?
Teaduslabor, mille liige ma olen, tegeleb keskkonnatehnoloogiatega, lihtsustatult öeldes vee ja õhu puhastamisega saasteainetest. Meie uurimis- ja arendustegevuse keskmes on süvaoksüdatsiooniprotsessid, kuid sõltuvalt eesmärgist rakendame ka teisi keemilisi ja füüsikalisi meetodeid. Saasteained muutuvad, tekivad uued probleemid, mistõttu on oluline, et laborites töötaksid teadlased, kes suudavad olemasolevaid lahendusi kohandada uutele väljakutsetele või töötada välja täiesti uusi.
Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?
Süvaoksüdatsiooniprotsesside kasutamine on iseenesest avaldanud mõju ühiskonnale, kuna muutis senist paradigmat, et saasteained tuleb lihtsalt veest või õhust eemaldada. Eemaldamine tähendab sageli nende üleviimist ühest keskkonnast teise (näiteks vedelast tahkesse või gaasilisest vedelasse), mille käigus tekivad sekundaarsed jäätmed, mis vajavad omakorda käitlemist. Süvaoksüdatsiooniprotsessid võimaldavad aga saasteaineid lagundada, näiteks mineraliseerida orgaanilisi ühendeid ohututeks ühenditeks (CO₂, vesi, soolad). Nende protsesside arendamine vee- ja õhupuhastuseks on olnud Eestis olulise tähtsusega ning 2020. aastal pälvis uurimisrühm selle teadustöö eest riikliku preemia tehnikateaduste alal.
Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänases Eestis või maailmas kõige olulisem probleem?
On keeruline keskkonnatehnoloogia valdkonnas esile tõsta üht kõige tõsisemat probleemi: nendeks on nii püsivad orgaanilised saasteained vees, jäätmete vähendamine ja nende ringlussevõtt, mikroplast, kasvuhoonegaaside heite vähendamise vajadus, joogivee kvaliteet kui ka arusaam puhta õhu väärtusest. See on lai valdkond ning probleeme on kahjuks palju.
Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?
On mõned teadustöö tulemused, mida pean eriti oluliseks, kuid vastan veidi teise nurga alt.
Viimastel aastatel on nii kujunenud, et pidin oma karjääris tegema kannapöörde – vanemteadurist esmalt vanemlektoriks ja seejärel õpperaja kaasprofessoriks. Kõige väärtuslikum teadustöös on minu jaoks üliõpilaste diplomitööd, magistri- ja doktoritööd – võimalus noortel end teaduses proovile panna.
Õppejõu jaoks on teadustöö väärtuslik ka seetõttu, et see sunnib end kursis hoidma uute teadussuundadega ja veel parem, kui on võimalus neis ise osaleda.
Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata?
Väga tahaksin osaleda interdistsiplinaarses uurimistöös, kus eri erialade teadlased tulevad kokku, et luua midagi uut ja parandada meie elu sellel planeedil.
Marina on ka keskkonnatehnoloogiate ja -strateegiate magistrikava programmijuht.
Marina Kritševskaja ETISe profiiliga saab tutvuda siin.
Lugu ilmus esmakordselt Delfi Forte portaalis.