Kaire Uusen | Foto: erakogu

Sellest sügisest kuulub Eestis sündinud, kasvanud ja ülikooli lõpetanud, kuid juba kolmkümmend aastat USAs elanud Killu TalTechi nõukogu rahvusvahelisse nõukotta. Hariduselt on ta molekulaarbioloog, kuid jõudnud loomulikku rada pidi ettevõtlusse, ärijuhtimisse ja sealt edasi juba investeerimismaailma. Tema tänane töö on seotud bioteadusettevõtetesse investeerimisega. Millisena näeb välismaal edu saavutanud teadlane ja investor Tallinna Tehnikaülikooli potentsiaali ja arenguteed, aga ka Eesti elu laiemalt?

Teil on muljetavaldav CV ja pikk rahvusvaheline kogemus. Olete teadlane, kes tunneb ka rahamaailma. Kuidas Tallinna Tehnikaülikool Teid üles leidis?

Ettepanek Tehnikaülikooli nõukojaga liituda tuli akadeemik Mart Saarmalt. Ausalt öeldes olin esialgu päris kohkunud, ma pole ju ülikoolijuht. Siis aga otsustasin usaldada neid, kes mind kutsusid, ja ütlesin „jaa“. Tegin seda ka oma teadlasest isa Enn Tõugu mälestuseks, kes oli aastaid Tehnikaülikooliga seotud. Mäletan, kui suur aukartus oli mul lapsena Tehnikaülikooli (tollal TPI) ees, sest teadsin, et seal töötasid eriti targad ja andekad inimesed, kes matemaatikat ei kartnud.

Nüüd, esimeselt koosolekult naasnuna, olen väga õnnelik, et selline võimalus tekkis. Õnneks matemaatikat ei läinudki vaja ning nõukogu töö kogemus oli üle ootuste huvitav ja tänuväärne. Õppisin palju ja paistab, et veel rohkem on õppida.

Kuidas ja mis suunas peaks Tallinna Tehnikaülikool oma arenguteel liikuma?

Loodan väga, et TalTech ja Eesti mõistavad üha sügavamalt, et elame maailmas, kus lisaks tehnilisele haridusele ja haritusele muutub üha olulisemaks oskus inimeste ja inimsuhetega hästi hakkama saada. Just selle põhjal tekivad uued lahendused, kus tehnoloogia ja inimene suudavad luua koos uut, ühiskonnale ja maailmale kasulikku kvaliteeti. Näen siin suurt potentsiaali just tänu Eesti väga kõrgele sidususele ühiskonna eri osade ja ka inimeste vahel. Eestis on ju väga lihtne leida kontakte eri ametkondade, elualade, ühiskonnakihtide ja lihtsalt inimeste vahel – USAst vaadates on tunne, et kõik teavad kõiki. Kui vaja, saab Eestis väga kiiresti midagi ära teha. Võrreldes näiteks USAga suudab Eesti suhteliselt kiiresti muuta seadusandlust ja reegleid. Lisaks on viimaste aastakümnete näitel näha, et Eesti ei karda riskida ja initsiatiivi näidata seal, kus seda teha tasub.

Olles hea haridusega ja digitaalselt suhteliselt arenenud, samas iseseisvalt mõtlema ning kiiresti ja otsustavalt tegutsema harjunud NATO ja ELi liige, on Eestil vägagi reaalne võimalus areneda uutmoodi ühiskonna ja ettevõtluse eeskujuks, kui selleks on olemas ühine tahe ja nägemus. Selline võimalus saab realiseeruda üksnes korraliku tehnilise taseme ja kõrgetasemelise inimsuhete juhtimise koosluses. Mul on tunne, et TalTechil on võimalik siin olulist rolli mängida.

Milline on Teie esimene nõuanne meie nõukogule?

Kõige olulisem soovitus on asetada rõhk kõigele sellele, mis parandaks koostööd, seda nii ülikooli sees kui ka teiste ülikoolidega, samuti ühiskonnas laiemalt. Keegi peaks ju selle rolli endale võtma – miks mitte Tehnikaülikool, kellel on nii palju pakkuda tehniliselt, teaduslikult, võrgustike ja oma sidustatud juhtide ja ettevõtjate kaudu. Tuua kokku inseneritegevuslik praktilisus, erinevate alade tehniline teadus ja rakendus, rohepöörde tulevikunägemuslik ja regeneratiivne, teadus- ja ettevõtluspõhine ning ühiskonna arengusse panustav tegevus, majandusjuhtimise ja valitsemise alane sügavuti minev töö ning ühiskonda edasi viivate lahenduste loomise rikas ajalugu. Ja lisada sinna kõik see, mida veel pole, aga mida tahaks: dünaamiline, sujuvalt toimiv, laialt tegutsev inimvõrgustik, mis hästi ja initsiatiivikalt suudaks ülikooli teaduslikke, tehnilisi ja ühiskondlikke rakendusi mõtestada ja kõiki mobiliseerida kõrgema heaolu suunas nii ülikoolisiseselt kui ka ühiskonna eri tasanditel.

Lisaks võiks selline inimvõrgustik ka juhtida Eesti ja maailma tasemel uue maailmapildi elluviimist, liikuda uue ja parema maailma ehitamise suunas. Kindlasti peaks sellises dünaamilises võrgustikus olema ka inimesi, kelle juured on Tehnikaülikooli kultuurist erinevad: kunstnikke, kultuuritegelasi, humanitaare jne. Sellisel põhimõttel arendamine suudaks tekitada palju rohkem väärtust ka juba ülikooli olemasolevatest, aga seni vähe kasutatud ressurssidest.

Lisaks hakkas mulle väga kõrva Nobeli preemia laureaadi Sir John Walkeri manitsus, et Eesti on liiga väike, et omavahel konkureerida. Eks ta ütles vist sama asja, ainult teiste sõnadega.

Mind üllatas ka nõukogu koosolekul välja öeldud mõte, et ülikoolis on mingil põhjusel palju osakondade vahel dubleeritud kulusid. See on tõsi ka ülikoolide vahel, kuigi võiks ju ühiselt vajaminevaid ressursse jagada. Selliste kulude joondamine vabastaks ehk väärtuslikku kapitali, mis saaks toetada kõrgema väärtuse loomise potentsiaaliga ettevõtmisi.

Kuidas paistab Tallinna Tehnikaülikool maailmast, eelkõige USAst vaadatuna? Kui palju erinevad Ameerika ja Euroopa ülikoolid?

Tallinna Tehnikaülikooli kohta ei oska ma veel põhjalikul arvamust avaldada, see (septembri keskpaigas toimunud esimene nõukoja kohtumine ülikooli esindajatega – toim) oli ju mu esimene lähedasem kokkupuude ülikoolis toimuvaga. Aga mis silma jäi, oli inimeste terasus, arvestades reaktsioone ja küsimusi pärast meie seminari (vt avalik loeng „Future Capital – Rebuilding the economy for the future“ taltech.ee) tulevikukapitalide kohta. Samuti jäi kõlama ülikooli juhtkonna, nõukogu ja nõustajate otsekohesus ja autentsus, julgus vaadata endale ja teistele silma, arutada kõike – nii meeldivat kui ka seda, mida tahaks muuta. Lisaks julgus suurelt ja südamest mõelda ning samas keerulised, inimeste käitumisse puutuvad eesmärgid ja valukohad selgelt välja öelda. Veel ka teatud vaprus, sest suuta olla positiivne ja esitada kõrgeid – ehk isegi üllaid – eesmärke pole praeguses küünilises ja kriitilises maailmas sugugi tavaline. Väga hea mulje jäi nii ülikooli kui ka nõukogu juhtidest, loomulikult ka välisnõukoja liikmetest, kõigi heast tasemest ning kaalukast osavõtust. Mütsiga lööma ei tulnud keegi. Hea oli näha, kui hästi üksteist osatakse kuulda ja kuulata.

Ameerika ja Euroopa ülikoolidest tean üht: Ameerika ülikoolid on Euroopaga võrreldes maru kallid! Mu vanem poeg on praegu “rebane” Purdue’ ülikoolis, nii et õppemaksude teema on meie kodus vägagi aktuaalne. TalTechi nõukogu töö käigus kuulsin, et Eestis pole tudengite õppemaksu osas häid lahendusi. See tundub olevat lühinägelik nii riigi kui ka erasektori poolt – mõlemale oleks ju kasulik tekitada süsteem kas siis otseste või näiteks tulevikupalgal põhinevate õppelaenude näol. Väga kahju on Eesti üliõpilastest, kellele ülikooliõpingud tekitavad ränga rahalise koorma.

Millised on Teie ootused seoses osalemisega TalTachi nõukogu rahvusvahelises nõukojas? Mida tunnete, et Teil on ülikoolile ja ka Eestile pakkuda?

TalTechil on Eesti heaolus otsustav ja väga tähendusrikas roll. Arvan, et Eestil on ka maailma heaolus oluline ja tähendusrikas roll.

Minu erialane ja eluline kogemus on kitsas mõttes innovatsiooni rahastamises ja laias mõttes ühiskondlike uuenduste toetamises ja katalüüsimises. Tehnikaülikooli töös ja mõjus Eestile ja maailmale käivad mõlemad orgaaniliselt käsikäes. Seega näen, et mis puudutab ülikooli heaolu ja mõju ühiskonnale nii kitsas kui laias mõttes, puudutab ka Eesti ja maailma heaolu. Paljudel Eesti juhtidel on just Tehnikaülikooli, vastavalt ajastule kas TPI, TTÜ või TalTechi haridus, ja nii on olnud läbi aegade. Tehnilise hariduse ja harituse osakaal maailmas on järjest tõusmas. Tehnikaülikool on Eesti tehnilise hariduse mõttes nii vundament kui ka mört, mis tehnilisi ehitisi ja ehitusplokke koos hoiab.

Arvan, et minu roll võib olla lihtsalt selle nägemises ja peegeldamises, mida Eestist vaadates ehk nii selgelt ei näe. Mul on olnud õnn lähedalt näha paljude ettevõtete, nende juhtkondade ja loodud uuenduste sündi, kasvu ja arengut ning see on tekitanud teatud kõhutunde ja mustritunnetuse, mille põhjal loodan teenida nii Tehnikaülikooli kui ka Eestit meie kõigi kõrgema heaolu nimel. Olen olnud 22 aastat innovatsiooni rahastaja nii riskikapitalistina kui ka riskilaenude alal, olen rahastanud kümneid California bioteaduste ettevõtteid enam kui 750 miljoni dollari ulatuses. Kuna ma enne seda olin biotehnoloogiafirmades tegevjuht ja molekulaarbioloog, siis eks selle kogemuse põhjalt ma neid „kalu ja vett“ vaatlengi.

Külastate Eestit vähemalt kord aastas. Milline paistab see väike riik võõrsil elava inimese pilgu läbi?

Seda näen eelkõige selle põhjal, kuidas mu sõbrad ja tuttavad Eestisse suhtuvad – nii need, kes on siin käinud, kui ka need, kes on Eestist ainult lugenud ja kuulnud. Paljudele on Eesti kergelt müütiline „little country that could“. Ja enamik neist ei tea, kui väike Eesti tegelikult on. Elan San Diegos, kus elab 1,4 miljonit inimest. Märkan Eestis käinute hämmeldust – tihti nad ei oska täpselt väljendada, miks neile Eesti meeldis, aga silmist on näha, et miski neile hinge ja südamesse läks. Mul on tunne, et see on koha ja rahva vaim. See, mis alles jääb, kui kõik üritused ja sebimised n-ö minna lased ja iseenda sisemuses kajama jäänut tunnetad. Tunne, mis südamesse jääb, ja see, mis mälestusi tähendusrikkamaks värvib. Seda on raske sõnadesse panna, aga lihtne tunda.

Eestlased ise on oma riigi ja tegemiste suhtes aga üsna kriitilised. Kas kaugelt vaadates jääb midagi silma, mis pole siin võib-olla nii hästi, kui võiks olla?

Ülikoolis tuli ette arutelusid, kui tugevad on eestlased n-ö oma peaga mõtlemises ja kui palju on initsiatiivi ja võimet asju väga hästi ise ära teha. Selle taustal hakkab eriti silma oskamatus ja ehk ka tahtmatus teha hästi koostööd. Mulle tundub, et koos tegutsemist ei nähta sama väärtuslikuna kui iseseisvalt hakkama saamist. Aga tegelikult võimaldab hea koostöö suveräänsete partnerite vahel tekitada uut, ühistöös ilmnevat kvaliteeti, mida omaette tehes ei olegi võimalik saavutada.

Väga tahaks, et Eesti tegijad selle kiiresti selgeks saaks. Taasiseseisvumise ajal paljud seda mõistsid ja selle järgi elasid, nad võiks jälle üles ärgata ja teistelegi õpetada, mis ühiselt tehes võimalik on. Nii üliväike rahvas peaks eriti oskama ühte hoida ja teha seda nii, et maksimeerida kvalitatiivselt uue tulemuse teket, mida ainult ühiselt tekitada saab.

Kui Eesti hea läbisaamise ja sealt edasi ka ühiselt tegutsemise ära õpib, saame demonstreerida, mis tänu sellele võimalikuks saab. Kujutan juba ette tuleviku ajalooõpiku jutte, kuidas kunagi ammu ei osanud eestlased omavahel läbi saada ega mõistnud ühestöötamise väärtust, aga mingil hetkel otsustasid selle nii hästi ära õppida, et tagajärjena saabusid eksponentsiaalsed muudatused, mis kogu maailmale näitasid, et just nii tasubki olla ja koos tegutseda. Ja siis maailm paremaks muutuski.

Ütlen meelega, et tegu on „ära õppimisega“, sest see, kuidas iseendaga ja omavahel ning ümbritseva maailmaga hästi hakkama saada, on ju õpitav ja õpetatav. Milleks oodata? Äkki võiks seda lastelegi õpetada, järgmise „tiigrihüppena“? Tegelikult on see teema ka Californias väga aktuaalne. Ja just California kipub olema see koht, kust palju uut alguse saab.

Käisin mõne aasta eest San Diegos vaatamas dalai-laama esinemist. Ta rääkis „tunnete hügieeni“ (emotional hygiene) olulisusest: kuidas kontrollida näiteks viha, frustratsiooni ja ärevust. Eks tal oli õigus – sellest esinemisest möödunud aastate jooksul on need emotsioonid maailmas palju rohkem esile tõusnud… Hammaste pesemine aitab ära hoida valusaid hambaauke. Peaksime õppima oma emotsioone vähemalt sama hästi pesema kui hambaid. Ja kui selle ära õpime, küllap siis suudame paremini omavahel läbi saada ja üheskoos tegutseda.