Eelmisel suvel hullutas vaatajaid Barbie film, kus Margot Robbie ja teised staarid erinevates ametites ja kostüümides barbi-maailma probleemidele vastu astusid. Erinevalt 60. aastatest, mil barbinukk maailma vallutama tuli, on tänapäeval selle mänguasja roll tüdrukute lelusahtlis muutunud. Barbi ei ole ainult modell, stjuardess, lapsehoidja ja poemüüja. Barbi on astronaut insener, arendaja, robootik ja teadlane. Kuid kas tüdrukud tahavad päriselt neid rolle näha ning läbi mängida või näevad neiud insenerikarjääri valides hoopis muid takistusi?

Gloria-nimeline naine pidas Barbie filmis ühe suureks kõneaineks saanud monoloogi – „naine olla on võimatu“. Naine peab olema ema ja tal peab olema karjäär, samal ajal kui ta kodu on laitmatu ning ta on tööalaselt tõeline sensatsioon, teda kutsutakse üle maailma TED-talkidele, kuid ta on igal õhtul olemas, et oma lapsed magama panna. Kõlab tõesti nagu pisut palju, kuid on meie enda (naiste) teha, kas aktsepteerime neid nõudmisi või mitte. Naise roll maailmas on muutumas ning meie generatsioon neidusid, kes just praegu karjäärivalikuid teevad, on teerajajad näitamaks, millist rolli me naisel ühiskonnas tahame näha.

Kui mina valisin oma eriala ülikoolis, pidin vaatama otsa oma hinnetele ja huvidele. Kõige lihtsamad ained, mille jaoks ei pidanud kunagi õppima, olid eesti keel ja inglise keel, vahel ka saksa keel. Kõige ebameeldivam (keerulisem) tundus füüsika ja eriti just elektriõpetus. Ometi mulle tundus, et kui lähen keeli ja filoloogiat õppima, on see liialt lihtne ja igav ning humanitaaralade oskamine tundus mulle kui elementaarne – rääkige veel 18-aastase põhjatust enesekindlusest! Praegu tegelen juba doktoriõppes taastuvenergeetika ja materjaliteadusega, sain kätte ka selle elektriõpetuse, mida arvasin, et peaksin vältima. Olen väga rahul sellega, et valisin eriala, mis pakub mulle väljakutset, mitte ei ole minu turvalisus ja mugavustsoon. 

Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas oli äsja lõppenud õppeaastal bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse õppekavadel naisi vaid 24%. Magistri ja integreeritud kavadel oli olukord pisut parem – naisi õppis seal 36%. Kas seda saab just positiivseks pidada? Mõne aasta taguse ajaga kindlasti, kuid pikas perspektiivis võiksid need osakaalud olla palju suuremad.  

Tuttavad on rääkinud, et naisinsenerid peavad ennast tööl rohkem kehtestama. Mina ei ole selliste probleemidega tööl õnneks kokku puutunud, ehkki olen tabanud olukordi, kus konverentsil, seminaril või vastuvõtul olen peaaegu ainus naine ruumis. Mul on nii hea meel, et need vähesed naised inseneerias hoiavad kokku ning moodustavad ühtse rinde meie jalgealuse kinnitamiseks! Naised peavad vahel taluma (tavaliselt vanemate) meeste teistsugust tähelepanu ning repliike nagu „Kullake“, „Dear“, või „Honey“. Tavade ning harjumuste muutmine võtab aega, kui ruumis oleks enamus naised, siis selliseid asesõnu ei kuuleks!

Selguse mõttes laiendan, et inseneride all pean mina silmas valdkondi nagu ehitus, robootika, tarkvara, materjalid, elektroonika, mehaanika, lennundus ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Naisinsenerid on Eestile vajalikud mitte mingi kvoodi täitmiseks, vaid selleks, et naised seda suudavad ning toovad lisaks tohutult lisandväärtust. Ma ei kahtle hetkekski, et naine võib olla sama intelligentne ning veel parem insener kui mees, kuid pean nõustuma, et ühte omadust on mõnikord naisel tõesti vähem – enesekindlust. Julgus lüüa jalaga uks lahti, julgus oma tahtmine peale suruda ja kõiki oma arvamuse õigsuses veenda on naistel vahel vähem, ka minul. Aga enesekindlust saab treenida.

Edukas insener on detailidele orienteeritud, kuid suudab näha suurt pilti. Ta oskab mõista teiste arvamust, kuid teab, kui temal on õigus. Ta suudab panna käed külge, et vajadusel asi ise ära teha. Ta võtab oma töö eest vastutuse ning inspireerib oma pühendumusega teisi. Mina arvan, et kirjeldasin praegu ühte üsna täiuslikku naist.
Ole julge ja vali inseneeria, vali väljakutsed, vali olla teerajaja.

Katriin Kristmann, TalTechi doktorant-nooremteadur