Professor Jarek Kurnitski sõnul on see, kuidas tehnikaülikool end KHG eelarvega kokku saab viia, pisut keerulisem. „Töö aluseks on ülikoolis 2022. aastal läbi viidud KHG inventuur, mille kohaselt oli ülikooli jalajälg 27400 t CO2 ekv. Meil joonistuvad selgelt välja neli keskset valdkonda, millele teekaardid koostada: hooned (sh energia, ehitus ja hooldus), liikuvus (sh igapäevane liikumine ja lähetused), sisseostetavad teenused ning toit.“

Igas valdkonnas luuakse kolm stsenaariumit, arvestades ülikooli võimalike kasvustsenaariumidega: tagasihoidlik stsenaarium, uuenduslik stsenaarium (arvestades ülikooli rahalisi ressursse) ning teoreetiline maksimumprogramm (ilma rahaliste piiranguteta).

Selge on see, et kõige enam liikumist on ülikooli Mustamäe kampuses – näiteks, vaadates õpperuumide ruutmeetrite kasutamist, näeme, et peamajas on ruumi kasutatud tõhusamalt võrreldes kolledžitega. Sealjuures suudaksime 10 000 üliõpilast tänaste ruumidega kenasti ära mahutada, ent 14 000 üliõpilase puhul peaksime uue õppehoone juurde ehitama. Mõnevõrra keerulisem on jälgida arvutiklasside, üldkasutatavate õpperuumide ja laborite kasutatavust. See on toonud täiendavaid väljakutseid kinnisvaraosakonnale, et neid andmeid koguda.

Kurnitski tõi välja ka selle, et kindlasti ei tohiks ühtegi numbrilist võtmenäitajat kivisse raiuda, sest arvutamismetoodika võib olla mõnevõrra erinev, mistõttu peame olema võimelised aegrida ümber arvutama.

Liginullenergiahoonete uurimisrühma doktorant-nooremteadur Helena Kuivjõgi andis ülevaate hooneid puudutavast teekaardist, mille aluseks võeti nii hoonete energiaarvestus kui ka energiasalvestussüsteemi kasutamine.

Kui vaadata ülikooli hoonete energiakasutust, jääb ligi 80% hoonetest alla D-energiaklassi. Paljudel hoonetel on suur baastarbimine, st ööpäevaringne elektrienergia kasutamine. Kui baastarbimine hinnanguliselt välja arvutada, vajab renoveerimist sisuliselt 60% hoonetest.

Energiakasutusele loodi neli stsenaariumit:

1. Nn nullstsenaarium, kus midagi oluliselt ei muudeta;

2. Renoveerimisstsenaarium, mis hõlmab ülikooli põhikorpuse hoonete renoveerimist, hinnanguliselt 4 miljoni euro eest aastas (ca 2,4% kogupindala renoveerimist aastas). Siia alla kuulub ka elektritarbimise arvestite lisamise, baastarbimise väljaarvestamise ning seeläbi energiatõhususe kasvu, sh energikasutuse optimeerimise vastavalt sisekliimale. Ühtlasi tuleb üle vaadata need hooned, kus ööpäevaringselt töötab ventilatsioon – kas ka seda annab optimeerida?

3. Uuendamisstsenaariumis lisandub renoveerimisele ka ca 15 000 m2 uusehitist;

4. Täisstsenaariumis renoveeritakse ligi 60% hoonefondist B-energiaklassi ning vähendatakse tuntavalt energiatarbimist.

Teine töögrupp tegeles sellega, kuidas ülikoolis energiasalvestussüsteeme ning päikeseenergiat kasutada. Siin töötati välja kolm stsenaariumit:

1. Lahendust kasutatakse ainult NRG hoone puhul;

2. NRG hoonele lisatakse juurde ka praegu päikesepaneele kasutatavad hoonegrupid;

3. Lisame süsteemi hoonegrupile, kus on hetkel kõige suurem energiatarbimine.

Kokkuvõttes võib öelda, et optimaalsemad stsenaariumid saavutavad tunduvalt parema koguheitmete koguse.

„Kui hoonete puhul on olukord staatiline ja konkreetne, siis liikuvuse puhul on määramatust oluliselt rohkem. Ühelt poolt soovime, et tudengite arv kasvaks, teisalt soovime, et meie ülikoolilinnak oleks meeldiv ja atraktiivne. Kui need kaks eeldust täita, peab liikumismugavust muutma oluliselt lihtsamaks. Ja selles osas on Mustamäe väljakutseid täis,“ ütles liikuvuse teekaardi juht Kati Kõrbe.

Piltlikult võib öelda, et koos riigigümnaasiumi ning Tehnopoliga on Mustamäele tekkinud väikse linna suurune asum, kus on vähe mõistlikke ja taskukohaseid majutusvõimalusi. Aktiivsematel päevadel on ülikooli külastajate arv 10 000 inimest ning inimeste teeninduspiirkond on umbes 1,5-tunni kaugune.

Liikuvuse teekaardi puhul on oluline mitte kellegi ligipääsetavuse võimalusi piirata, vaid pakkuda juurde kestlikke võimalusi. Näiteks võiks teha koostööd pendelliinidega nendes piirkondades, kus rohkem tudengeid ja töötajaid elavad.

Niisamuti tõi Kõrbe väljakutsena esile ülikooli külastatavuse sesoonsuse: kõige rohkem inimesi käib ülikoolis veebruarist aprillini, aastaringselt enamasti tööpäeviti. Suvel, mil inimesed rohkem jalgsi või kergliiklusvahenditega ülikooli liiguks, viibib ülikoolis inimesi arusaadavalt vähe. Seega näeb töörühm ühe variandina laiendada võimalusi inimeste kampusesse meelitamiseks ka suvel ja nädavahetuseti.

Liikuvuse kolm stsenaariumit näevad ette järgmist:

1. Tavapärane stsenaarium, mis jätkab toimimist nii nagu täna;
2. Tegevused, mida ülikool saab ise ära teha. Selle stsenaariumi eeldusteks on, et ülikoolilinnaku külastatavus kasvab 30%, tudengeid on 1000 võrra rohkem, töötajate arv jääb samaks ning välistudengite arv stabiliseerub. Näiteks saab selle stsenaariumi puhul luua elektriautode laadimistaristu, jalgrattataristu, lahendused nn carpooling’uks, lisada CO2 info lähetusmoodulitesse, soosida jagamisplatvormide aktiivsemat kasutust jmt;
3. Hea koostöö Tallinna linnaga, mis arvestaks kogu tehnoloogialinnaku transpordivajadusi.

Ühtlasi on oluline välja tuua, et suure osa meie tegelikust liikuvuse jalajäljest moodustab välistudengite koduskäimine. Tavapäraselt ülikoolid seda jalajälje arvutustesse ei võta, ent peame sellega siiski arvestama. Väljaspool Euroopa Liitu käivad tudengid keskmiselt kodus kaks korda aastas. Euroopa Liidu siseselt kaugemates piirkondades külastatakse kodumaad neli korda aastas, lähiriikides tihedamalt.

„Sisseostetud teenuste puhul (sh IT riist- ja tarkvara, meened, ürituskorraldus, õppematerjalid, koolitused ja tervishoiuteenused, printimine, laboriseadmed ja kemikaalid jmt) ei mõjuta kliimat mitte ainult kaubad ise, vaid kogu protsess alates nende asjade tootmisest kuni tarnimise ja taaskasutamiseni. Üldiselt me impordime palju, mis tähendab, et peame vaatama nende jalajälge, kes asju toodavad,“ sõnas sisseostetud teenuste teekaardi juht Erkki Karo.

Sisseostetavate teenuste jalajälje arvutusmetoodika põhineb Exobase andmebaasi eriheiteteguri korrutisel ostude summaga. Jalajälje mõttes on mõned suuremad valdkonnad, millega strateegilisemalt tegeleda ja kus otsustada, kkas oleme valmis oma valikute ja teadliku käitumisega jalajälge vähendama: laborid, ürituskorraldus, teaduskirjandus ja IKT.

Kolm sisseostetavate teenuste stsenaariumit hõlmavad:

1. Tasakaalustsenaariumit, kus CO2 kasvab vastavalt hindade kasvuga;
2. Mõistlik stsenaarium – CO2 pidurdub X% aastas (see hõlmab nt kestlikumaid hankeid ja rohejuhiseid);
3. Ideaalilähedane stsenaarium – kliimaneutraalne ülikool 2035 (proaktiivne liikmeskonna käitumise mõjutamine ja muutus).

Toitlustuse teekaardi koostajad seadsid enda lähteülesandeks: püüelda tervisliku toidu poole, mis toetab nii ülikooli kogukonna heaolu kui ka keskkonda.

Teekaardi juht Kristel Vene tõi esile väljakutse, et inimesed pigem ei söö piisavalt tasakaalustatud toitu ning sööjate arv meie kohvikutes on tagasihoidlik. Põhjus ei seisne selles, et tudengid või töötajad telliksid toitu kullerteenusega – seda tehakse pigem harva.

Jätkusuutliku toidutarbimise stsenaariumide kujundamisel määratleti ja seati kolm peamist eesmärki, mis oleksid mitte ainult keskkonna- ja majanduslikult elujõulised, vaid ka kultuuriliselt sobivad. Keskendudes nendele eesmärkidele, püüti luua tasakaalustatud lähenemisviis, mis käsitleks toidutarbimise erinevaid aspekte, nagu:  

1. Kultuuriline sobivus: tagada, et sööklates pakutav toit vastaks elanikkonna kultuurilistele eelistustele ja toitumisharjumustele;

2. Madala süsinikujalajälje tagamine; 

3. Kuluefektiivsus: vähendada toidutarbimisega seotud kulusid. 

Sellest johtuvalt loodi kolm stsenaariumit:

1. Stsenaarium #1: praegune tarbimine;
2. Stsenaarium #2: süsinikujalajälje minimeerimine, näiteks vähendada veiseliha tarbimist ning suurendada teiste loomsete toodete (kana, sealiha, lõhe, munad) tarbimist;
3. Stsenaarium #3: hinna minimeerimine, mille puhul selgus, et toidu hind on toiduenergia mõttes toitlustuskohtadel juba piisavalt optimeeritud ning hinna optimeerimine suuremat võitu süsiniku jalajäljele ei andnud.

Olgugi, et toitlustusega seotud jalajälg moodustab ülikooli jalajäljest hetkel marginaalse osa 2%, on sellele vaatamata oluline võtta kasutusele võimalused selle vähendamiseks, kuna lisaks jalajälje vähendamisele teenib optimeeritud menüü ka tervise aspekti.