Kui ma seda kirjutan, on terve Euroopa uksed sulgenud: eriolukord käib neljandat nädalat ja selle ajaga oleme saanud väga palju rohkem teada nii inimeste kui ka õppimise ja töö kohta.
Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: üksildase autori autoportree
On palju positiivset. Kontorirahva jaoks on selgunud, et kõiki neid koosolekuid polegi ehk vaja olnud ja naljaga pooleks öeldes võib kodus pesuväel töötamine olla tulemuslikum kui läbi liiklusummikute kontori vahet sõelumine. Kõrgkultuurigi nauditakse elutubades ja lapsed-koerad tunnevad pererahva lähedalolekust rõõmu hommikust õhtuni. Lisaks sellele, et suur hulk inimesi õppis kirjutama sõna „karantiin“ ja kasutama sõna „eksponentsiaalne“, on tõhusa õppimise ja töötamise õppetunnid ilmselt selle kriisi üks positiivseid külgi, mida me loodetavasti ära ei unusta, kui kontorid ja auditooriumid taas avatakse ja igapäevasemaks saab jälle sõna „garantii“.
Ma ei hakka rääkima sellest, et lisaks raskele tööle eesliinil on reaalne kriis väga paljudes eludes. Teame, et tuhanded inimesed on jäänud või jäämas tööta, nimekirjade kaupa ettevõtteid ei suuda end uuesti avada ja kel olidki säästud investeeritud, vaatab nende kõrbemist investeerimiskontodel. Lahendusi sellele kõigele me alles hakkame otsima, leidma ja nägema, aga üks on kindel: praegused põlvkonnad ei mõtle tulevikule enam kunagi samasuguse kindlusega kui seni.
Ma tahan rääkida hoopis sellest, et samal ajal on ka selgunud, kui väga on meil vaja suhelda teiste inimestega. Paljud on leidnud, et isolatsioon on vaimselt kõige raskem asi üldse ning äng ja hirm ähvardavad kasvada – või juba kasvasid – depressiooniks. Selgub, et kui võtta tööpäevast ära kohvimasinajutud kolleegidega, siis oleme õhtuks üsna kurvameelsed. Kui eemaldada õhtutest hobid-trennid ja nädalalõpust kohtumised sõprade, sugulaste või kultuurieluga, pole enam vahet töö- ja puhkepäevadel. Kui eemaldada piirid töö- ja kodukeskkonna vahelt, on raskem ümber lülituda ja jääme hõljuma vahepealsele eikellegimaale, olemata õieti tööl ega kodus ja unustamata õieti kummagi poole probleeme.
Selgub, et tehnoloogia võib olla kui tahes võimas ja andmeside kui tahes kiire, kõige tähtsamad asjad maailmas on ikkagi teised inimesed. Helistagem neile, ja ärgem mõelgem, et ükski tehnoloogia saaks kunagi inimest asendada!
Repliik ilmus Mente et Manu juhtkirjana. Ajakirja ülejäänud sisu leiad siit.