Kristina Rebane | Fotod: Kalev Lilleorg

Kontsert valmis ülikooli Akadeemilise Naiskoori, kultuurikorraldaja Piret Ausi ja Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIK) koostöös. Laval olid peale koori ka luuletajad Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi, kelle mõtisklused põimisid kokku selle, mida me kuuleme, aga ei näe, ja selle, mida me näeme, aga ei pruugi mõista.

Kontsert oli piirangutevaba ehk ligipääsetav kõigile huvilistele. Nende jaoks, kes siiski mingil põhjusel ise kohale tulla ei saanud, tehti kontserdist kaks otseülekannet: eraldi kirjeldustõlke ning kirjutus- ja viipetõlkega.

Nii ilusa, aga ambitsioonika kontserdi idee tuli koori dirigendil Edmar Tuulel, kui ta suvel koostas koori hooaja tööplaani. Kuna dirigendi üks pereliige on liikumispuudega ega ole seni saanud kontsertidel käia, tekkis mõte, et talve alguses võiks toimuda kontsert, kuhu saavad tulla ka piiratud liikumisega inimesed. Umbes samal ajal sattus Edmar nägema videot koorist, kes viipleb ühtekuuluvuskontserdi nimilugu „Mis on inimene?“ ja nii hakkaski augustis idee hargnema.

Esmalt võttis Edmar ühendust kirjanik Lauri Räpiga, seejärel Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, kelle kaudu lisandus projekti kultuurikorraldaja ja ligipääsetavuse eestvedaja Piret Aus. Mida rohkemate inimestega kontserdi ideed arutati, seda selgemaks sai, et see mõte pakub huvi ja kõnetab inimesi. Edmar tunnistab, et lõpuks kasvas projekti meeskond nii suureks, et ta seda enam hoomata ei suutnud, aga kõik uskusid ettevõtmisesse kogu hingest ja toimetasid nagu üks pere. Ideest teha väike heategu kasvas välja kontsert, mis polnud ainult kõigile ligipääsetav, vaid juhtis tähelepanu ka teravale probleemile, et meil on palju inimesi, kes jäävad oma erivajaduse tõttu kultuurist ilma.

Eestis on ametlikult määratud puue 10% inimestest, aga tegelikkuses on erivajadustega inimeste osakaal märksa suurem. Need inimesed tuleksid ja käiksid hea meelega näitustel, muuseumites, kontsertidel, kui neile oleks loodud võimalused nendest osa saamiseks.

Kultuurikorraldaja Piret Aus, kes on ka ise muusik, räägib, et kui ta veel muusikakoolis käis ja seal kontsertidel esines, tulid ka tema vanemad võimalusel kohale, aga täit osa nad tütre esinemisest ei saanud, kuna nad olid kurdid. Sellegipoolest plaksutasid nad õige koha peal, järgides teisi. Nüüd on Piret juba aastaid tegelenud ligipääsetavuse kitsaskohtadega, aga läks mitukümmend aastat, enne kui ta jõudis küsimuseni: mis saaks siis, kui ka kurdid saaksid kätte samad emotsioonid ja tunde, mis siis, kui ka pimedad teaksid, mis toimub saalis, kui palju ja millistes riietes on esinejaid?

Kui kontserdi kutsed välja saadeti, siis EPIK koostas lisaks 4–5-leheküljelise teksti ligipääsetavuse teemal. See saadeti kõigile kutsututele, et nad teaksid, kui paljude takistustega puutuvad kokku erivajadustega inimesed.

Põhjus, miks selline kontserdikorraldus ei ole veel tavapraktika, on lihtsalt korraldajate teadmatus. Kui sul endal puudub kokkupuude erivajadustega inimestega, siis sa ei tulegi selliste detailide peale, et pime ei näe liftis korruse numbrit, ei saa kirjeldustõlketa osa sellest, kui esinejatele viib pisike poiss lillekimbu, millised on saalis dekoratsioonid; et kurt ei saa kirjutus- või viipetõlketa osa esitatavate lugude sisust ega sõnavõttudest. Aga just pisiasjad on need, mis loevad.

Koor esitas kontserdi nimiloo „Mis on inimene?“ esimese loona lauldes ja viimase loona viipekeeles. Saalis olnud kurte liigutas see nii väga, et ka nemad viiplesid lugu kaasa.

President Kersti Kaljulaid ütles oma sotsiaalmeedia postituses: „Üsna pöörane, mida Edmar Tuul, Piret Aus, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja teised on korraldamas. See on küll ka omamoodi eksperiment, aga üks ütlemata ilus.“ Kontserdil avaldas ta lootust, et tulevikus võiks laulupidudel olla igal kooriliigil oma laul, mida esitatakse viibeldes. Sotsiaalminister Signe Riisalo aga nimetas kontserti lõppeva aasta olulisimaks kultuurisündmuseks.