Oktoobri kolmandal neljapäeval kogunes Tallinna Tehnikaülikooli pere peahoone kohvikusse arutlema kokkuhoiuvõimaluste üle sel sügisel ja saabuval talvel. Kui ülikooli kütte- ja elektriarve on mullusest üle kolme korra suurem ning riigieelarvest kõrghariduse jaoks lisanduv rahastus kulub üleni nende arvete tasumiseks ja jääb veel puudugi, on selge, et kokkuhoius tuleb osaleda kõigil. Ja mitte ainult raha pärast: teatavasti on TalTech võtnud sihiks olla 2035. aastaks kliimaneutraalne.
Mari Öö Sarv | Fotod: William Kass
Juba enne kohvihommikut sai kinnisvaraosakonnale saata oma mõtteid või küsimusi ja seda võimalust kasutati usinalt. Ettepanekutest ligi viiendik oli seotud valgustusega, kuid kinnisvaraosakonna sõnul võtab valgustus vaid 8% ülikooli elektritarbest. 13% ettepanekutest puudutasid prügi, teist sama palju transporti, sama suur oli ruumikasutust puudutavate ettepanekute osakaal.
Näiteks käidi välja reedene kaugtöö- ja kaugõppepäev ning neljapäevane töönädal; kustutada linnakus õhtuti rohkem üldvalgustust ja lülitada ööseks välja ekraanid või kasutada ekraane üldse ainult hädaolukorras; soodustada autode asemel ühistranspordiga liikumist, näiteks tihendada ühistranspordi sõidugraafikut ja lisada öine troll/buss, propageerida koos tööle sõitmist ning lisada mugavaid jalgrattaparklaid; rajada linnakusse kõiki hooneid teenindav jahutussüsteem sarnaselt kaugküttele; vähendada pakendatud vee tarbimist, lõpetada ühekordsete topside kasutamine ja liharoogade müük; seada üles linnaku energiatarbimist kuvavad ekraanid teadlikkuse tõstmiseks ja korraldada väljakutse struktuuriüksustele oma tarbimise vähendamiseks; tuua linnakusse elektrooniliste jäätmete kogumise kastid; pakkuda tudengitele uurimistöödeks välja ülikooli energiaauditite, renoveerimis- ja ventilatsiooniprojektide jmt tegemist; tehnika ja mööbli taas- ja ringkasutust; jätta tunniplaanist välja energiamahukad auditooriumid; muru niitmata jätmine on kokkuhoid nii tööjõus kui niidukikütuses, lisaks rõõmuks linnaku elurikkusele. Sõnastati ka üldisem vajadus nügida ülikooli peret tegema paremaid valikuid liikumise, toitumise, jäätmete jms osas ning pakkuda selleks ka mugavaid võimalusi.
Meened hoiavad soojas
Ülikooli kinnisvara arendusdirektor Riina Uska tutvustas kohvihommikul, mida on juba tehtud, et energiat kokku hoida: välja on lülitatud hoonete välisvalgustus ja talvel ka välialade kütted. Muidugi on alandatud ka ruumide temperatuuri: küttesüsteemis oleva vee alandamine ühe kraadi võrra tähendab Uska sõnul 5% rahalist võitu. Ta soovitab suhtuda tööandja ruumidesse sama säästlikult kui kodus küttes. Ülikooli eesmärk on üliõpilasi ja töötajaid koju mitte saata, sest kontaktis on parem õppida ja töötada ning üheskoos on tegelikult soojem ka. Ülikooli meenepoest saab osta ka sooje pleede ja pusasid, termostasse ja villaseid sokke.
Haldustalitus ja nii mõnedki struktuuriüksused on „üles leidnud“ ruume, mida tegelikult ei kasutata – nende kütmise pealt saab korraliku säästu. Samamoodi tegeldakse kütmise reguleerimisega ruumides, mida kasutatakse harvem. Kolmas lihtne säästukoht on kasutada ruume vastavalt inimeste hulgale – pole mõtet kütta 15 inimese jaoks soojaks 150-kohalist auditooriumit. Kui auditoorium on inimesi täis, kütavad kehad selle ka kiiremini soojaks ning siit kostus üleskutse õppejõududele: tehke oma loengud ja seminarid võimalikult põnevad, et rohkem tudengeid tuleks kohale, sest iga üliõpilane toimib ruumis 100-vatise küttekehana.
Ülikooli hooneid pole võimalik lihtsalt õhtuti ja nädalavahetuseti külmaks ja pimedaks lasta, kuna hulgas laborites peab olema püsiv temperatuur, õhtuti kogunevad tudengiorganisatsioonid ja laulukoorid ning nädalavahetuseti valmistame olümpiaadideks-eksamiteks ette kooliõpilasi ja kogunevad avatud ülikooli õppurid. Küll aga saab õppetööd koondada lähedalasuvatesse ruumidesse, parandada ruumide hõlmatust ja loobuda ebaefektiivsetest pindadest väljaspool Mustamäe linnakut.
Riina Uska selgitas, et pikemas perspektiivis ongi sihiks täielikult juhitavad hoone tehnosüsteemid, kus küte ja ventilatsioon on kooskõlas tunniplaaniga. Plaanis on ka ise elektri tootmine ja veel sel aastal peaks ühe õppehoone katus saama kaetud päikesepaneelidega, mitu hoonet ootab juba oma järge ootavad. Energiat müüma ülikool ei hakka, sest suudame toota umbes kümnendiku oma energiavajadusest. Eesmärk on hoonete katused maksimaalselt ära kasutada, kuid see pole nii lihtne kui esmapilgul tundub: katustel on juba hulk tehnosüsteeme, süsteemid on keerulised ja riigihanked võtavad aega. Ülikooli kõige energiasäästlikum õppe- ja teadushoone Ehituse Mäemaja, mille katus on juba päikesepaneelidega kaetud, kasutab ära ka 80% jääksoojusest, teistes hoonetes on see hulk 60% ringis. Alates märtsikuust kütab Mustamäe linnakut Utilitase kaugküte, mis liigub järjest süsinikuneutraalsema poole.
Viimane kustutab tule
Ülikoolis on üldalasid, kus valgus süttib siis, kui ruumis liigub inimesi, ja ainult seal, kus neid päriselt liigub. See on hea kokkuhoiukoht, kuid mitte kõik kampuse 155 000 ruutmeetrist pole veel nii nutikalt valgustatud. Elementaarne on aga see, et viimasena ruumist lahkuja kustutab tule, pärast loengut lülitatakse välja projektor ning ööseks tehakse arvutile shut down. IT-osakond märkis, et öösel kinni olnud arvuti on järgmisel päeval ka palju töökindlam partner.
Iroonia sekkus kohvihommikusse siis, kui tuli ettepanek: „Iga hetk ja igaüks peab tulema oma mugavustsoonist välja. Eksperimendi korras: kustutame siin ruumis valguse, mida me ju nende mõttetalgute jaoks ei vaja, ja jätame tööle ainult ekraanid infomaterjalidega.“ Selgus, et tulesid ei saa kustutada, kuna „tark valgustus“ lülitab tuled sisse, kui inimesed ruumis liiguvad. Võib ju argumenteerida, et süsteem ei olegi nii tark, kui teda ei saa kasutada nii, nagu inimene soovib. Kümme minutit hiljem tuled siiski kustusid – kinnisvaraosakonna töötaja lülitas elektrikilbis valgustite voolu lihtsalt välja.
Kuid nagu öeldud, oli valgustus siin ainult näide ning igaüks peaks iga päev pisutki väljuma oma mugavustsoonist. Kohvihommik pani ühe mugavuse kohe ka proovile: kohvi seal küll pakuti, kuid tassi pidi igaüks ise kaasa võtma. Nii ka juhtus ning ühtegi ühekordset topsi säästukohtade otsimise kõrvale ei tarvitatud.
Kohvikuhommiku kokkukutsumise põhjus ei olnud tegelikult kokkuhoid säästmise mõttes, vaid ülikoolipere kokku toomine emotsionaalses mõttes ning igaühele sõna andmine ülikooli suurte küsimuste arutamisel. „Rahulolu-uuringust tuleb välja, et inimesed tahavad rohkem infot, ja miks mitte selleks iga kuu peamaja kohvikusse kokku tulla,“ sõnas rektor Tiit Land, savist kohvitass käes.
Rektoraadi strateegiabüroo juhataja Kaja Kuivjõgi lisas, et kogunemise formaat on inimeste enda kujundada, teemad ise välja pakkuda. „Siin saavad kaasa rääkida kõik, kes ei satu tavaliselt juhtide või struktuuriüksuste koosolekutele. See on ka hea võimalus, kus ootamatud ja üllatavad ideed võivad panna uusi lahendusi leidma,“ rääkis Kuivjõgi. Esimesel kohvihommikul just nii läkski: hommikuhämaruses sumises erinevastest üksustest nii vanu kui noori, nii professoreid ja direktoreid kui üliõpilasi ja tugitöötajaid.
Novembrikuise kohvikuhommiku teemaks on tudengite ootused tuleviku ülikoolile.
