Kristjan Maruste on TalTechi vilistlane, Comodule asutaja ja tegevjuht | Fotod: erakogu

Lihtne ilmselt ei olnud. Kas nüüd just keeruline, aga kindlasti läks vaja omajagu pühendumist. Osad aineid olid ägedad, väga ägedad, mõned grupitööd olid täiega lahedad. Samas nii mõnigi asi tundus täiesti mõttetu, tüütu, ebavajalik. Pidi kannatama, vastu tahtmist punnitama ja öösel tuupima. Oh kui maru, et nüüd lõpuks suvi. Nauding.

Samas on suvi ju tegemise aeg: tudengivormeli võistlused Hispaanias, päikeseauto Marokos, robotiklubi laagrid, praktika Starshipis, Garage48 häkatonid, madrusena merel, restoranis tööl, lastelaagris juhendajana. Ära kunagi peatu.

Kümnendas klassis lugesin Richard Bransoni elulooraamatut „Losing my virginity“. Branson asutas oma esimese ettevõtte 16-aastaselt, keskoolis. Siis ei olnud veel internetti, ta tegi kõik vajaliku koolis asuva telefoniputka kaudu. Pärast raamatu lugemist otsustasin ma ülikoolist loobuda, elu on liiga lühike, et lasta end raamidesse suruda. Hakkan kohe paugutama, mõtlesin.

Mu isa on jurist, need oskavad argumenteerida. Vanamees tegi mulle selgeks, et ülikoolis õppimine ongi teisejärguline. Ülikooli lähed sa inimeste pärast. Sa lähed sinna kaasvõitlejaid leidma, kellega hiljem üheskoos vallutada ja lammutada.

No hea küll, mõtlesin, ja astusin INSA Lyoni. Kool oli pingeridades kõrgel, samas hirmus teoreetiline, vanamoeline, näiteks IT oli kõige ebapopulaarsem eriala. Üks inglane rääkis, et neil saab UK-s lisaks tuupimisele koolis vormelit ehitada ja sellega teiste ülikoolide vastu võistelda. Ebareaalne. Guugeldasin, Prantsusmaal ei olnud ühtegi meeskonda, Tallinnas oli just tehtud. Kuna mu parim sõber ameeriklane Ian oli otsustanud, et talle sellest Prantsusmaa tagurlikust koolisüsteemist aitab, ta kolib tagasi Berkleysse, võtsin ka mina julguse kokku. Otsustasin tagasi Tallinnasse kolida.

Ianiga on veel selline lõbus lugu, et ta õppis ära ühe eestikeelse sõna: pandav. Läks siis tagasi Ameerikasse, asutas kahe sõbraga iduettevõtte Pandav Inc. Tegid isegi särgid suure logoga. Viis aastat hiljem ostis Apple nende ettevõtte ära. Vot kui kaugele vahel lollid naljad jõuavad. Tehke ikka nalja, ärge võtke elu tõsiselt.

Mina aga tulin Prantsusmaalt kodumaale tagasi. Enamik ei saanud aru, et ma ei kukkunud välja, ei põlenud läbi, vaid päriselt ise tahtsin ära tulla, et mulle päriselt ka lihtsalt ei meeldinud. Julge tuleb olla. Ise peab otsustama. Ennast usaldama. Kõhutunne on mega oluline. Õnnelik peab olema, ja kui ei ole, tuleb nii teha, et oleks. Elu on liiga lühike, et mossitada.

Astusin Tallinna Tehnikaülikooli mehhatroonika erialale. Meil oli pingereas vist viis inimest, kel oli riigieksamitelt üle 100 punkti. Mõtlesin, et üliinimesed, ise sain matas 54 punkti. Õnneks füüsika 78 ja inglise keele 95 vedasid välja. Ei pea olema esimene, et olla edukas. Comodule ei ole kunagi mitte ühtegi start-up-võistlust võitnud.

Ülikoolis läksin esimese asjana tudengivormeli meeskonna jutule.

„Kas pneumaatikast tead midagi?“

„Ei tea. Aga oskan kodulehti teha.“

„Selge, me ka ei tea. Saad siis endale pneumaatilise käiguvahetussüsteemi arendamise.“

Vahel tuleb hüpata, teadmatusse, hooga. Ainult seal, kus sa varem pole käinud, on uus.

Vormelimeeskonnas oli mul insenerina jube raske. Aga ma ei andnud alla, palusin kursavennad pärast tunde appi. Aitasid nuputada ja teha – aitäh, Rain ja Stemo! Sa ei ole kunagi üksi, küsi abi, käivita inimesi. Koostööst, koos tegemisest sünnib innovatsioon ja tulemus.

„Kes tahab saada piloodiks?“

„Mina!“

Piloodiks saamiseks pidin katsevõistlusel eelmise aasta varupilooti edestama. Nägin sõidutelemeetriast, et tegevpiloodid hoiavad ühes kiires šikaanis gaasi põhjas. Ma ei julgenud, nii kuradi hirmus oli. Viimasel ajasõidul panin silmad kinni ja surusin pedaali põhja. Kui silmad lahti tegin, olin üle joone, napilt kiirem. Sain piloodiks. Kes ei riski, see šampust ei joo.

Meid on Comodules täna 109. Ma mäletan, kui Skype 2005. aastal eBayle müüdi. Mina olin siis 17. Sky is the limit. Ühtegi vabandust ei ole. Eestlased tegid, miks siis mina ei saa?

Vahepeal käisin ülikoolis. Indrek ja Hardi tegid GrabCAD-i ja müüsid selle suurele USA korporatsioonile. Siis ma veel ei tundnud neid, aga teadsin, et nad õppisid täpselt samas teaduskonnas kus mina. Neid õpetasid samad õppejõud, nad tegid oma praktikaid samadel treipinkidel. Skype oli ehk veidi kauge, aga GrabCAD – no üldse ei ole enam millegi taha pugeda.

Täna on meie ettevõtte väärtus 100 miljonit eurot. Ma sain mata riigieksamil 54 punkti; Heigo, kaasasutaja, õppis soojustehnikat ja kirjutas oma bakatöö Delfi naistekast leitud andmete põhjal. Me oleme täiesti tavalised tipikad. Enne meid olid täiesti tavalised Indrek, Hardi, Jaan, Ahti ja Toivo.

Iga eestlase, või vähemalt iga tipika eesmärk peab olema surematus. Ma lõpetasin oma keskkooli ja ülikooli lõpukõned samade sõnadega ja annan need teile täna kaasa ka siin:

LÄHME JA VALLUTAME!