Karjusti enda tee inseneeriasse sai alguse kodusest vestlusest isaga. „Ma tahtsin minna ehitust õppima, aga isa ütles, et see pole hea mõte. Tema kui automaatikainsener ütles, et ühikaaknast välja vaadates põlesid ehitusinseneridel alati tuled, sest nad joonistasid öö läbi. Nii otsustasin minna mehhaanikainseneriks, ometi ei tähendanud see, et meie aknad öösiti pimedad oleksid olnud – ka meil oli vaja tehnilisi jooniseid teha toodetest, seadmetest ning nende sõlmedest,“ meenutab ta. Otsus osutus õigeks – täna on Karjust tunnustatud teadlane, õppejõud ja insener, kelle südameasjaks on uute tehnoloogiate rakendamine ning insenerihariduse edendamine Eestis.

„Insenerid ei ütle kunagi, et midagi pole võimalik teha. Nad küsivad, kuidas seda teha,“ usub Karjust. Just see probleemilahenduse oskus ja uudishimu uute tehnoloogiate vastu teeb inseneridest võtmeisikud tänapäeva tööstuses.

Teaduse ja tööstuse kokkupuutepunktis

Karjusti juhitud instituudis töötatakse välja lahendusi, mis aitavad tööstusel muutuda nutikamaks ja efektiivsemaks. „Näiteks paindlik tootmine tähendab, et saame kiiresti kohandada tootmisliine uute toodete jaoks, minimeerides seadistusaega ja kulusid,“ selgitab Karjust. Selline lähenemine on eriti oluline kiirelt arenevates tööstusharudes, kus muutuvad kliendivajadused nõuavad kiireid ja kulutõhusaid lahendusi.

Koostöös teadlaste ja tudengitega töötatakse instituudis välja erinevaid virtuaal- ja liitreaalsuse lahendusi, mis võimaldavad ettevõtetel juba varajases etapis oma tootmisprotsesse testida ja optimeerida. „Virtuaaltehased on tulevik. Ettevõte saab enne reaalse tehase ehitamist testida, kui suur see peab olema ja kuidas erinevad protsessid peaksid toimuma,“ toob Karjust näite ühest praktilisest rakendusest.

Eesti tööstus on pidevas arengus ning järjest enam investeeritakse uutesse tehnoloogiatesse ja protsesside optimeerimisse. Karjusti hinnangul vajab Eesti rohkem insenere, et suuta rahvusvahelisel turul konkurentsis püsida. „Kui me tahame oma tooteid eksportida ja majandust kasvatada, siis on inseneriharidus ja teadusarendus kriitilise tähtsusega,“ ütleb ta.

Tallinna Tehnikaülikool mängib siin võtmerolli, pakkudes inseneriõpet, mis on praktiline ja tihedalt seotud tööstuse vajadustega. „Meie tudengid ei jää tööta – enamik neist leiab juba õpingute ajal erialase töö,“ märgib Karjust.

Inimkeskne tootmine ja inseneride uus roll

Üks suuremaid muutusi kaasaegses tootmises on inimkeskse tootmise põhimõtte rakendamine. „Praegu ei ole enam eesmärk pelgalt automatiseerimine, vaid see, kuidas robotid saaksid inimest abistada ja tema tööd lihtsustada,“ selgitab Karjust. See tähendab, et robotid ei võta inimestelt tööd ära, vaid võimaldavad neil keskenduda keerukamatele ja vähem koormavatele ülesannetele. Näiteks aitavad robotid tõsta raskeid esemeid, nagu jahukotid, või täpselt ja kiiresti komponente pakendada. Lisaks parandab see tööohutust ja vähendab füüsilist ülekoormust.

Kuid inimkeskne tootmine tähendab ka inseneride rolli muutumist. Kui veel kümme aastat tagasi järgiti tootmises rangelt ette antud protseduure, siis täna on insenerid ja tootmispersonal aktiivsed otsustajad. „Me ei tee enam tööd käsukorras, vaid juhime protsesse – määrame, millal robot sekkub ja kus on inimkäte täpsus möödapääsmatu,“ ütleb Karjust. Selline paindlikkus võimaldab tootmist optimeerida ja ressursse efektiivsemalt kasutada.

Inseneride ülesanne ei ole enam ainult automatiseeritud tootmis- ja koostamisliinide töös hoidmine, vaid ka uute tehnoloogiliste lahenduste juurutamine selliselt, et need toetaksid inimeste töövõimalusi ja looksid uusi töökohti. „Automatiseerimine on vältimatu, kuid see peab olema läbimõeldud – eesmärk on, et inimesed saaksid oma oskusi arendada ja jääksid tootmisprotsessi lahutamatuks osaks,“ rõhutab Karjust.

Tänapäeva tootmine nõuab ka inseneridelt senisest laiemaid teadmisi. „Me ei ole enam pelgalt mehhaanikud või tootearendajad – peame mõistma ka automatiseerimist, programmeerimist ja digitaliseerimist. See muudab meid tööstuses veelgi väärtuslikumaks,“ lisab ta.

Miks tulla ülikooli ja miks siia tagasi tulla?

Lisaks bakalaureuse- ja magistriõppele paneb Karjust suurt rõhku ka täiendõppele. „Insener peab end pidevalt täiendama. Kolm kuni viis aastat pärast lõpetamist võiks kindlasti tagasi ülikooli tulla, et õppida uusi tehnoloogiaid ja kinnistada olemasolevaid teadmisi,“ soovitab ta.

Ent inseneriharidus pole ainult tehniliste oskuste omandamine – see õpetab ka mõtlema ja lahendusi otsima. „Mulle meeldib suhelda tudengitega. Minu loengud on õhtuti, kui nad tulevad oma päevatöölt ja on valmis arutlema erialateemadel. Need vestlused on sageli keerulised ja nõuavad süvenemist, kuid just see teebki need põnevaks – tudengid mõtlevad kaasa,“ räägib Karjust.

Ta usub, et insenerihariduse suurim väärtus on oskus analüüsida ja lahendusi leida. „Ülikool annab meile mõtlemisvõime. Just see on põhjus, miks me teeme erinevaid loenguid, laboreid ja harjutusi – et suudaksime erinevates olukordades lahendusi leida. Insener ei ütle kunagi, et midagi pole võimalik, vaid küsib: kuidas seda teha? Milline lahendus oleks kõige optimaalsem?“

Inseneriõpe ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid ka viis maailma mõtestada. „Insenerid mõtlevad alati, kuidas midagi saaks paremaks teha. Kas prožektor laes on turvaliselt kinnitatud? Kuidas see süsteem täpsemalt töötab?“ toob Karjust välja inseneride mõtteviisi eripära.

Kokkuvõttes peegeldavad Kristo Karjusti töö ja vaated tänapäeva insenerihariduse ja tööstuse muutuvat olemust – see ei ole enam ainult tehniliste teadmiste kogum, vaid pidevalt arenev, interdistsiplinaarne valdkond, kus loovus ja analüütiline mõtlemine käivad käsikäes. Karjusti jaoks on insenerid ennekõike probleemilahendajad, kelle roll ühiskonnas laieneb pidevalt.

Tänapäeva tööstus vajab insenere, kes oskavad näha suuremat pilti – mõista, kuidas tehnoloogia, majandus ja keskkonnasäästlikkus kokku põimuvad. Karjusti panus inseneriharidusse ja teadusarendusse loob tugeva vundamendi tuleviku spetsialistidele, kes mitte ainult ei kohane muutustega, vaid kujundavad neid ise. Eestis on vaja rohkem inimesi, kes oskavad küsida mitte kas see on võimalik?, vaid kuidas seda kõige paremini teha? See mõtteviis on inseneeria edasiviiv jõud.