14. novembril toimus Tartus juba neljandat korda AHHAA Teaduskeskuse korraldatud võistlus Robolahing, kus teist aastat järjest osales ka Tartu kolledži küberfüüsikaliste süsteemide (KFS) tehnikaringi tudengimeeskond. Võistlustulle söösteti suure uuenduskuuri läbinud Pööp 2.0-nimelise monstrumiga*, mis esindas võistlusel esmakordselt ka uut ja vägagi konkurentsivõimelist relvaliiki.
Hendrik Hütt, küberfüüsikaliste süsteemide üliõpilane ja Pööp 2.0 projektijuht | Fotod: Martin Võru ja Egon Bogdanov
Robolahingu eesmärgiks on pakkuda noortele tehnikahuvilistele ainulaadset vaatemängu, kus spetsiaalsel areenil võtavad mõõtu võimsate relvadega varustatud iseehitatud robotid. Üle Eesti tulevad kokku mitmetest eluvaldkondadest robotiehitajad, kes koguvad töökojas kümneid, kui mitte sadu töötunde, et Robolahingul võimsa sõjamasinaga lahingust võitjana väljuda.
Sel aastal võttis TalTechi tudengimeeskond eesmärgiks luua võistluse unikaalseim robot, mis tekitaks publikus suurt elevust ja teiste osalejate seas närvipinget. Otsustasime olla esimesed Eestis, kes demonstreerivad hüdraulilise suruja vastupidavust ja jõudu. Sellise relvasüsteemi väljaarendamine nõuab laialdasi teadmisi hüdraulikast, mistõttu pöördusime oma hullumeelse ideega Hydroscandi poole, kes meile üllatuseks oli vägagi huvitatud koostööd tegema.
Hydroscandi esindaja Kaspar Kukk tunnistab, et hüdrosüsteemi ettevalmistamine lahinguks ei ole just tema igapäevatöö. „Tähelepanu tuli pöörata detailidele, mis harilikult tunduvad enesestmõistetavana, samuti nõuab see uute lahenduste kasutusele võtmist. Projektis osalemine oli huvitav väljakutse ja hea võimalus valdkonda laiemale avalikkusele tutvustada,“ räägib Kukk.
Eelmiselt võistluselt saadud teadmised ja kogemused aitasid meeskonnal paremini analüüsida roboti sooritusvõimet ja sisse viia mitmeid olulisi uuendusi. „Õppisime, kuidas robotit mitte ehitada,“ naljatleb kogemusõppelabori juhendaja Martin Võru, ja lisab: „Tänavu oli võistluse prioriteediks olla liikumisvõimeline, mistõttu kasutasime seekord töökindlaid rummumootoreid.“ Võru meenutab, kuidas arenduse käigus ehituselt keerulisemaks kujuneval robotil muutus täpsemaks ka 3D-mudel ning hetkeks tundus, et tegeleks nagu päris tootearendusega. „Initsiatiivikate tudengitega on alati meeldiv koostööd teha, sest asjad sujuvad üllatavalt hästi, alates prototüüpimisest kuni lõpplahenduseni,“ kiidab Võru.
Vana Pööpi pealt sai üle toodud ainult massilüliti. Robot jäi tunnuslikult kiilukujuliseks, aga seekord modelleerisime raami hoopis Fusion 360 keskkonnas ja koostöös metalltöötlusega tegeleva ettevõttega Metec sai nelikanttorust konstruktsioon valmis tehtud. Lisaks lõikasime Hardox eriterasest välja relvatera, millele pidime tegema päev enne võistlust plasmalõikuriga kaaluvähendusoperatsiooni – alati tuleb arvestada ootamatute probleemidega, mille lahendamiseks on vaja natuke avatud mõtlemist ja improvisatsiooni.
Meeskonna suurimaks probleemiks osutuski kaalupiiri jäämine. Pööpil, mis võistles raskekaalu kategoorias 30–55 kg, jäi enne võistlust viimasel kaalumisel 55 kilost puudu ainult 100 grammi. Juba kaaluka relvasüsteemi tõttu tuli teha palju kompromisse ja selle tõttu kannatas kõige rohkem üldine kaitsevõimekus, mistõttu kasutati rohkesti ründetaktikaid.
„Mõned robotid nägid meie robustse roboti kõrval välja kui tehnoloogia tippsaavutused,“ meenutab elamusi küberfüüsikaliste süsteemide 4. kursuse tudeng Gregor Randla, ja lisab: „Võistlustulle minnes mõistsime, et muretsemiseks pole põhjust. Paljud vastasmeeskonnad olid hädas tehniliste riketega, aga meie uuenduslik relvasüsteem oli lõpuni töökindel“. Tänavu saadud 4. kohaga oli meeskond vägagi rahul. „Kogu tiimist oli näha, et ärevus oli kohapeale jõudes ja võisteldes laes. Eks see ärevus mängis osaliselt rolli ka lõpptulemuses – nii kaasa aidates kui ka meie vastu mängides,“ märgib Randla.
Küberfüüsikaliste süsteemide üliõpilane ja robotiehitajate uusim liige Johan Juul tunnistab, et ta alustas alles õpingutega, kui avaldas soovi olla tiimis. „Lahingutest tehtud videote vaatamine ei anna sellist ettekujutust, nagu esimest korda ise kohapeal vaadates. End juba varem tõestanud robotid olid imestusväärselt vastupidavad ja hästi ehitatud. Meie ehitasime roboti, mis on minu arvates pigem eksperimentaalne,“ räägib Juul enda muljetest. „Ehitamisprotsessi ajal sain rakendada kursustel õpitud värskeid teadmisi ka praktikas ning neid omavahel seostada, katsetades reaalsete lahendustega,“ lisab Juul.
Robolahing aastal 2020 oli väga võimas. Õppisime ka sellel aastal oma vigadest ja leidsime kohti, mida saaks järgmisel aastal paremini teha. Selle jaoks on plaanid tasapisi juba küpsemas. Näeme järgmisel Robolahingul, kus võib kohata ka uut PÖÖPi versiooninumbriga 2.1!
