Mari Öö Sarv

9. oktoobril kogunesid TalTechi tudengimaja saali Eesti ülikoolide, teadusrahastajate ja ettevõtjate esindajad arutlema selle üle, kas teadus mahub tööajatabelitesse või kuidas oleks parem teadustegevust mõõta. Rektorite nõukogu korraldatud arutelude läbivateks märksõnadeks olid usaldus ja halduskoormuse optimeerimine olukorras, kus iga ülikoolides on iga euro kulutamine kolme- või viiekordselt kontrollitud.

Rektor Jaak Aaviksoo põhjendas seminari sisse juhatades, miks usaldus on põhiküsimus: teadus otsib uusi asju ning kui vahel ka eesmärki justkui ei saavutatud ja tulemusi justkui pole, on ometi läbi uuritud suur tundmatu ala. TalTechi teadusosakonna juhataja Aivar Auväärt tõi välja, et ülikoolil, rahastajal ja teadlasel on raha kasutamisel ka väga erinevad eesmärgid: ülikoolil on tarvis ühiskonda teenida ja jätkusuutlikku finantsplaani hoida, rahastaja ootab võimalikult suurt kasutegurit, teadlane aga tahab iga hinna eest oma valdkonnas uusi asju teada saada ning tema jaoks on ka negatiivne tulemus positiivne tulemus.

Peaesinejana rääkis Thomas Estermann European University Associationist teiste Euroopa riikide kogemusest. Tema sõnutsi on ülikoolidel kuni 300 rahastusallikat era- ja avalikust sektorist: sihtrahastus, struktuuri- ja muud EU fondid, kõiksugu koostöölepingud, filantroopia- ja heategevusfondid, tasulised teenused jne. Igal rahastajal on omad reeglid ning igaühe audiitor tuleb kontrollima, et raha just tema reeglite järgi on kasutatud. Seetõttu on oluline, et usaldus oleks ka rahastajatel omavahel ning et auditeeritaks pigem protsesse kui nt rongipiletile tehtud kulu. Estermanni sõnul algab tõhus rahakasutus heast juhtimisest, mille tähtis osa on koordineerimine ja kommunikatsioon eri osapooltega, ning oluline on ka inimeste arendamine: projekti- ja muutustejuhtimise oskused on täna olulisimad efektiivsuse tõstjad.

Iirimaa teadusfondi grantide ja rahandusosakonna juht Joan Hynes tutvustas Iirimaal välja töötatud ühtset ülikoolide auditeerimise süsteemi, millega kahandatakse nii auditi- kui administreerimiskoormust oluliselt. “Oleme eemale liikunud sisulisest auditist ja vaatame rohkem süsteeme,” märkis Hynes. Kuna ülikoolidele kehtib ka hulk siseriiklikke reegleid – nt hankereeglid – siis ei ole teadusfond omalt poolt lisareegleid teinud, usaldades kehtivaid reegleid ja ülikoolide raamatupidajaid.

Paneeldiskussioonis, kus osalesid Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse nõukogu esimees Aavo Sõrmus, Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel, Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna juhataja Kaur Siruli ja Tallinna Ülikooli finantsjuht Kurmet Ojamaa, keskenduti rahastamisreeglite tulevikule ja kohati unistati suurelt. Andres Koppel märkis, nagu Thomas Estermanngi, et juurporobleem on rahastusprogrammide kirjusus, kuid pole põhjust loota, et ülikoolil ongi vaid üks rahastusallikas nagu oli Nõukogude Liidus. 

Koppel kinnitas, et Teadusagentuuris on aruandlus viidud minimaalseks ning peamine rõhk on usaldusel, ning kui see alt veab – sest vahel ta veab! –, tulevad appi vihjed ja vilepuhujad. Kaur Siruli märkis, et ega tööajatabelidki muud ole kui usaldus, sest ükski audiitor ei saa tegelikult kontrollida, kas need tunnid ikka selle projekti jaoks töötati. “Detailse aja asemel võiks kokku leppida proportsioonid, näiteks et kolmandik tööajast tegelen selle projektiga,” pani Siruli ette, ja joonistas skeemi veelgi laiemaks: võiks leppida kokku eesmärgid ja tulemuse ning selle hinna. Rahastus antaksegi tulemuse eest ega küsita, kui palju kulus kellegi töötundide eest tasumisele, kas osteti rongipileteid või hoopis kohvimasin. “Me liigume küll reeglite lihtsustamise poole, kuid nii kaugele me pole veel jõudnud,” lisas Siruli. 

Ka Kurmet Ojamaa nentis, et tööajatabelid ei mõõda tulemust, mistõttu nende asemel tuleks kasutusele võtta sisulised mõõdikud, mis viiks ka halduskoormuse alla. Kui aga tulemust ei olegi? Ojamaa: “Ei näe probleemi. Negatiivne tulemus on ka tulemus, küsimus on hoopis efektiivsuses. On see tõesti vajalik, et iga ülikooli eelarves olev euro saab kontrollitud kolm või viiski korda? Võib ju arvata, et kui evalveerimisel või finantsauditis on saadud kõrged tulemused, on usaldusväärne ka ülikooli projektirahade kasutamine.”

Muidugi lipsas jutt korduvalt rahastusallikate tasakaalule, millest Eesti kontekstis saab kiiresti teaduse riikliku rahastamise teema. Estermann pidas üldiselt turvaliseks tasakaaluks eelarvet, kus umbes pool ülikooli rahastusest on püsirahastus ja pool konkureeritav raha. Ta põhjendas: kui konkureerivat raha on liiga palju, kulub liiga suur teadlaste ressurss projektide kirjutamisele ja administreerimisele, kui aga liiga vähe, pärsib see innovatsiooni ja konkurentsivõimet. “Projektirahastus peaks olema täiendav, aga mitte põhiline rahastusallikas,” märkis Estermann ja lisas: “Konkureeriv raha ei peaks üle võtma ülesandeid, mida peaks püsivalt rahastama, näiteks personalikulud.”

Seminari võttis kokku rektorite nõukogu esimees Mait Klaassen. “Teadlastele on vaja rahu ja hapnikku,” märkis Klaassen. “Hapniku- ehk rahapuuduses rabelevalt teadlaselt ei saa me mingit tulemust.” Ta pani ette mõelda Eestis selgetele ja ühtsetele reeglitele, mis kehtivad kõikide projektide puhul, ning sättima rahastamise mõõdikud ringi nii, et saab mõõta tulemust, võttes arvesse, et tulemus ei pea olema positiivne, kuid töö peab olema tehtud.