* laul tulevikust, kui jäätmeid enam ei tekigi.
Kui Tallinna Tehnikaülikoolis 2020. aastal kontoritest ja auditooriumidest prügikastid ära korjati, pidid kõik ligi 10 000 tudengit ja pea 2000 töötajat oma prügi jaotama koridorides olevatesse jäätmejaamadesse. Prügikaste on neis nelja masti: biolagunevale, paberile ja papile, pakenditele ning segaolmejäätmetele ehk sellele, mida mujale sorteerida ei saa. Ehkki jäätmejaamades on ka väike spikker, millisesse kasti mida visata, oli küsimusi rohkesti: mis käib kuhu ja kuhu panna see, mis ühessegi ei sobi või mahu? Nüüd korraldas ülikooli kliimanutika tuleviku keskus infotunni, kus võeti ette justnimelt jäätmete liigiti kogumine.
Jäätmepüramiidi aluseks on jäätmete vältimine
Materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi professor Andres Krumme tutvustas hakatuseks jäätmete püramiidi (vt joonis), mille kõige laiemaks osaks on hoopis prügi mittetekitamine. Tänapäevased majandusmudelid seda küll ei toeta, kuid rohelisel sajandil peame jäätmete peale mõtlema juba ettevõtjana toodet kavandades või tarbijana soetades, mitte siis, kui asi kasutuks muutub. Tarbijatel on võimalik valida vähemate pakenditega ning kvaliteetsemaid ja kauakestvamaid tooteid või anda kasutatud asjad edasi, selmet lihtsalt ära visata. Mida rohkem tarbijad selliseid otsuseid teeb, seda suurem motivatsioon on ettevõtetel toota äraviskamist mittevajavaid kaupu, sest jamale ei leidu enam ostjat.
Püramiidi järgmine aste ehk väärtuselt teisel kohal ongi korduvkasutus: kui inimene või organisatsioon enam mingit eset – rõivad, mööbel, tehnika, kodutarbed jpm – ei vaja, siis ta annab selle kasutamiseks edasi. Võibolla on tarvis ka pisukest parandust või ümbertegemist, kuid toote eluiga jätkub sama asjana.
Kolmandal kohal on materjali ringlussevõtt. Selleks tuleb toode lahti võtta ja ümber töödelda, aga materjalina saab seda siis uue asja jaoks kasutada. Ülikooli haldustalituse juhataja Georg Logins tõi hulga näiteid, mis saab edasi ülikoolis sorteeritavatest jäätmetest: 100 kg klaasist saab valmistada 200 pudelit või purki; jogurtitopsidest granuleeritud valgest plastist tehakse stepsleid ja lüliteid; vanapaberist saab teha uut paberit ja pappi, munakarpe, vihikuid, ajalehti, wc-paberit jne; biojäätmetest tehakse kompostmulda.
Neljas – alles siis, kui kõik eelmised võimalused on ammendunud – on energia taaskasutus ehk äravisatud toode põletatakse ära ja saadakse energiat. Sellega lõpeb nii toote kui ka materjali ringlus, kuid vähemalt ei pea põletamisest saadava energia jagu uut ressurssi maa seest välja pumpama. Ka Tehnikaülikooli segaolmejäätmetest saab Iru elektrijaamas elektri- ja soojusenergia. Krumme tõi välja, et Eesti häda mitmes vallas on mahtude väiksus: väikesed jäätmemahud on vahel targem põletada, sest nende eraldi kogumisele kulutatud ressurss oleks suurem kui põletamisest saadav energia.
Viies ja kõige viimane võimalus on visata ese ära, andmata talle mingitki võimalust veel kasulik olla. Just see, segaolmejäätmete prügikasti sisu on kõige probleemsem. Seal võivad olla näiteks katkised rõivad ja mänguasjad, kasutatud mähkmed ja kassiliiv, kosmeetika, kontoritarbed, suitsukonid, kasutatud paber- ja purunenud lauanõud, katkised plastikesemed jpm. Teadlane kinnitas, et Eestis sorteeritakse siiski ka segaolmejäätmetest välja klaas-, metall-, plast- ja paberpakendid ning suunatakse tagasi ringlusse, ülejäänu põletatakse energia taaskasutuseks ning mis ka põletamisest järele jääb, ladestatakse prügilatesse, nagu ka suuremahulised mineraalsed ehitusjäätmed.
Professor Krumme sõnul on Eestis põhiline väljakutse suurendada materjalide ringlussevõttu jäätmetest üle 50 % – 2019. aastal oli see 31 %. „Peamine mure on see, et segajäätmete äravedu on liiga odav, inimestel pole motivatsiooni eri sorti jäätmeid eraldada ja kusagile mujale viia,“ nentis Andres Krumme.
Georg Logins loetles TalTechi kui organisatsiooni võimalused jäätmete vähendamiseks: meie kohvikutes on Cuploopi ja Ringo korduvkasutatavad toidukarbid ja joogitopsid ning linnakus joogiveeuatomaadid, et vähendada plastpudelites vee ostmist. Printima peaks vaid äärmisel vajadusel, sh minimeerima trükiste tootmist ja tarbimist. Peame soetama ainult kvaliteetset ja kauakestvat; taaskasutama, kui vähegi võimalik, ning sorteerima targalt, kui enam ei ole võimalik.
Kui püramiid selge, pani ka Andres Krumme kõigile südamele, et tarbijatena teeksime kõik, mis saame, et anda nii esemetele kui ka materjalidele võimalikult pikk eluiga ja koguda jäätmed liigiti. Ta rõhutas seda ka siis, kui kuulajate hulgas väideti, et liigiti kogutavad pakendid põletatakse lihtsalt ära või et pisikest prügi pole mõtet sorteerida. Krumme selgitas, et jäätmekäitluses on erinevaid tehnoloogiaid ja tootmisliine, mõnel eraldatakse õhuvooluga ja tuvastatakse infrapunaga ka sõrmeotsasuurused plastitükid vastavalt materjali tihedusele, teisel sorteeritakse käsitsi tõesti vaid suuremad ühikud. Tarbija aga ei tea, millisele liinile tema sorteeritud pudelikork jõuab, lisaks uuendatakse liine kogu aeg.
Professor möönis, et rohepöörde vaguses on jabur, et plastpakendite konteinerisse tohib panna vaid tõesti pakendeid, aga mitte näiteks katkist plastämbrit või mänguasju, ehkki materjalina on ka see plastik uuesti kasutatav. Põhjuseks on seadusandlus, mis paneb pakendite kokkukogumise tootja vastutusele, kuid muude plasttoodete osas selline vastutus puudub. Krumme soovitab siin tarbijatel anda oma panus: kui vähegi võimalik, koguda jäätmed materjali kaupa liigiti ja viia aeg-ajalt ise jäätmejaama. „Kui meie tarbijatena ei anna oma panust, et suunata jäätmeliigid õigesse kohta, siis ei ole ka mõtet oodata, et jäätmekäitlusfirmad meie eest selle ära teevad,“ võttis professor jäätmete sorteerimise lihtsasti kokku.
Elulised näited: mis käib kuhu?
- Kas bioprügi võib visata ära koos kilekotiga?
Ikka ainult koos biolaguneva kotiga, see on tehtud tärklisest ning laguneb veeks ja süsihappegaasiks. Tõsi on, et toodetakse ka selliseid kilekotte, mis sisaldavad lihtsalt lagunemist kiirendavaid aineid, kuid need lagunevad mikroplastiks ehk jäävad keskkonda plastina alles; biolagunevaks neid kotte ei nimetatagi. - Kuhu panna klaaspakendite kaaned?
Klaaspakendid pange klaasi- ja kaaned segapakendite hulka. - Mida teha vahuplastiga?
Kuna see on sulatatav ja uuesti ringlusse võetav materjal, tasub panna pakendikonteinerisse. - Kui puhtad peavad pakendid olema?
Steriilseks pesta pole tarvis ja veekulu puhul tasub lähtuda kainest mõistusest. Jogurtitopsi võiks üle loputada, tordikarp võib jääda pisut kreemiseks ja juustupakk sobib konteinerisse ka kohe pärast tühjendamist.
-
Mida teha puidujääkidega?
Värvimata puidu puhul leidke ahiküttega sõber ja andke jäätmed talle. Värvitud puiduga kodus kütta ei tohi ja see kvalifitseerib väikeses koguses segaolmejäätmeks, suuremas koguses ehitusjäätmeks. -
Mida teha, kui on koos mitu materjali?
Kui võimalik, eraldage need. Näiteks plastpakendi küljest ära rebitavad papijäätmed, kaerahelbepaki plastist „aken“ eraldi, hambaharjaümbrise saab rebida eraldi plastiks ja papiks jne. -
Ravimijäägid tuleb viia apteeki, aga mida teha tühjade rohukarpidega?
Tühi tabletileht on segapakend, kuid näiteks vedela antibiootikumi purk on ohtlik jääde. Seda ei tohi ka kraani all loputada – kuhu teie kodust reovesi ka ei läheks, see veekogu ei vaja antibiootikumiravi! -
Mida teha juukselakipudeliga?
Survestatud pooltäis pudel on ohtlik jääde, tühjana võib panna pakendite hulka.
-
Kuhu käib kasutatud värvirull?
Kasutatud rulli saab käepideme otsast ära võtta ja käepidet kas ise uuesti kasutada või kellelegi edasi anda. Kui rulli on kasutatud mürgiste ainetega, käib see ohtlike jäätmete hulka. -
Mida teha kasutuks muutunud kaabliga?
Kilekott kaabli ümber on pakend, kaabel ise aga elektroonikajääde – sealt on võimalik väärt materjale uuesti ringlusse võtta. -
Kus on sirklikarbi või päevinäinud pinali koht?
Kumbki pole pakend, vaid toote hoidja, mistõttu seaduse silmis pole toote turustajatel kohustust selle eest jäätmena vastutada. Samas on näiteks sirklikarbi plast materjalina taaskasutatav, nii et pakendijäätmeid see ära ei riku. Pinalis on koos eri materjalid, mida keegi lahti võtma ei hakka, nii et see on segaolmejääde.
Väike jäätmesõnastik
Korduvkasutus – toodet kasutatakse pärast puhastamist ja parandamist algsel kujul. Nt rõivad, mänguasjad, mööbel, kodutarbed jpm.
Ringlussevõtt – materjali töötlemine ja uuesti kasutamine teistes toodetes. Nt metallist, klaasist, paberist või plastist saab teha uusi metallist, klaasist, paberist või plastist tooteid.
Taaskasutus – materjali töötlemine ja uuesti kasutamine teistes toodetes, sh energia taaskasutus ehk põletamine.
Ringmajandus – alates toote väljamõtlemisest ja materjalide valimisest tehakse kõik selleks, et materjale oleks võimalikult lihtne uuesti kasutusele võtta ja jäätmeid ei tekiks. Näiteks hoitakse erinevad materjaliliigid kergesti eraldatavana, toodetakse vähem, pannakse rõhku kvaliteedile ja tehakse toode nii, et seda oleks lihtne parandada, mõeldakse ringlussevõtu logistikale ja järelturule jne. Teisisõnu: jäätmetele mõeldakse juba siis, kui toote jaoks materjale kavandatakse.
Lineaarne majandus – ressursid ammutatakse loodusest, tehakse toode, kasutatakse ja visatakse siis ära. Teisisõnu: jäätmetele mõeldakse siis, kui need hakkavad jalgu jääma või ressursid lõppema.