Rahvasuu teab rääkida, et "kes oskab, see teeb; kes seda ei oska, juhib - ja kes seda ka ei oska, õpetab teisi." Nali naljaks, aga natuke mõtlema panna võiks see küll.

Miks esineb ülikoolis ikka veel juhtumeid, kus tegelikult teemat hästi valdav inimene ei suuda seda edasi anda? Võib öelda, et pedagoogikal on selles osas teataval määral ühisjooni kunstidega. Kaasasündinud andega inimestel tuleb see loomulikust intelligentsist.

Kas see aga tähendab, et teistel ei ole auditooriumi ette üldse asja? Öeldakse ju ka kunstialadel, et edu valem on 1% annet ja 99% tööd. Ning lisaks andele mängivad olulist rolli ka huvi ja tahtmine.

Kui õpetamine inimese huvideringi ikka üldse ei kuulu ja ta teeks palju parema meelega hoopis teadust, siis ei ole isegi andest kasu. Ja lihtsalt vajaduse rõhutamine ei ole lahendus. Niisiis, ühe esimese kriteeriumina võiks ülikool küsida: "Kas sa tahad õpetada?" ning anda võimalus eeskätt neile, kes jaatavalt vastasid.

Teadlane ja õppejõud erinevad

Olen endiselt arvamusel, et pigem on teadlane ja õppejõud erinevad natuurid. Ning ehkki esineb universaale, ei ole neid üleliia palju. Ja kõigil inimestel on ööpäevas 24 tundi – ehkki vahel tundub, et mõnel inimesel on rohkem.

Jõuga teadust saagiv õppejõud või sundkorras tunde andev teadlane ei tee kumbki seda produktiivselt. Seega alustaksin eeskätt neist inimestest, kel on tahtmist ja huvi. Anne on siin plussiks, aga seda annab tööga kompenseerida.

Värskelt õpetama asujad võiksid esialgu teha seda kogenud mentori juhtimisel - mitte tingimata paarisrakendina tunde andes, aga saades vanemalt kolleegilt metoodilist nõu ja soovitusi. Mentorite määramine võiks üldjuhul jääda instituudi pädevusse.

Ametlik täienduskoolituste süsteem peaks jääma ja edasi arenema, abiks on aga ka horisontaalne kogemuste vahetus - näiteks Tallinna Tehnikaülikooli IT kolledžis on traditsiooniks korra kuus didaktikaseminarid, mida on peetud oludele vastavalt nii kontakt-, hübriid- kui e-vormis. Seal on iga kord mõned ettekanded (sh külalistelt), erinevad ühistegevused ning ka "vaba mikrofon".

Haiguspuhang andis hoo

COVID-19 andis sundkorras uue hoo sisse ka e-õppele - ka need, kes selle vastu varem huvi ei tundnud, pidid nüüd hakkama end sellel suunal täiendama.

Seda sundolukorrast tekkinud, ent kasulikku momenti ei tuleks lasta sumbuda. Ent siin on ka kaks riski - kas üritatakse kanda tavaõppe kogemust mehaaniliselt üle e-õppesse (seda on nähtud nii õppematerjalide kui ka näiteks Zoomi, Teamsi vmm kanalis läbiviidud tundides) või keeratakse vint üle pedagoogiliste teooriate ja käskude-keeldude uputusega.

E-õppe arendamine peaks olema evolutsioon ning seda nii tehnoloogia kui ka väljaõppe osas. Samas on mõistlik stiimul olemasolev e-kursuste kvaliteedimärgi süsteem, millega tuleks jätkata. Teine aspekt, mis ehk vääriks rohkem tutvustamist, on avatud kursusemudelid (sh MOOCid).

Aga kui panna õpetama eelkõige need, kel on selle vastu huvi ja kes tahavad seda teha, võib tekkida inimeste puudus. Siin peab ülikool tegema vastavad järeldused. Näiteks rohkem diferentseerida akadeemilise hindamise maatriksit kolme peamise rolli - õppe-, teadus- ja arendustöö - alusel. Kõike võrdselt hästi tegevad inimesed on ju pigem erandid.

Mentoriks läbi tiheda sõela

Teiseks saab välja arendada üleülikoolilise õppejõudude mentorlussüsteemi. Siinjuures võiks mentoriks saamise „sõel” olla üsna tihe. Lisaks vertikaalsemale täienduskoolitusele tuleks soodustada horisontaalset info- ja kogemuste vahetust. Ning loomulikult tuleb jätkata e-õppe arendamist ülikoolis ning teha seda nii, et võimalikult vähe "rongilt maha kukutakse"