Peatreener Janis Sirelpuu juuksed värvusid karvahaaval hallimaks, kui ta üritas värskelt piimahabeme maha ajanud noorukitele mõistust pähe taguda. Üksikud kogenud mängumehed, keda igal aastal meeskonna juurde tugitaladeks tuuakse, vaatasid pead raputades pealt ning valmistasid end vaimselt ette järjekordseks hooajaks, kuhu minnakse suurte lootustega ja naastakse suurte kogemustega. TalTechi Spordiklubi teisel korrusel vaatas mänedžer Uku Rummi Youtube’ist mustkunstnike õpetusvideosid, lootes sel hooajal kübarast jänese välja tõmmata.

Uku mäletab aegu, mil sai kaela riputada väärismetalle ja karikatest juua kääritatud viinamarjamahla, mille kerged mullikesed kurku kõditasid. Kui väärismetalli sai pronksmedalite näol kaela riputada veel kuus aastat tagasi, siis karikatest janu kustutamisest möödub varsti terve dekaad. Veebruarikuuks on jäneseid kübarast väljunud päris mitu, osa mänedžer Uku poolt välja tõmmatud ja teised ise välja karanud.

Enne esimesi mänge selgus, et noore võistkonnaga on liitumas ülimalt andekas Tšehhi skoorimasin Matěj Šmídl, vennad Alari ja Kevin Saar ning kuulsasse võrkpallidünastiasse kuuluv Martti Keel. Nende võlutrikkide järel muutusid automaatselt võistkonna väljavaated tulevaseks hooajaks.

Muide, Alari Saare liitumisega saadi enda ridadesse üks tõeliselt andekas sportlane. Teadaolevalt on Saar Eestis viimase 20 aasta jooksul ainus atleet, kes rassib kõrgliiga tasemel kahel erineval pallimängualal: sügisest kevadeni täidab Alari liberokohustusi võrkpalliplatsidel, kevadest suve lõpuni kollitab vastasmeeskondade parimaid ründemängijaid jalgpalliväljakutel FC Kuressaare ridades.

Ootamatu pakkumine

Kui uute mängijatega tekkis lootus võidelda taas medalite nimel, siis mõne Euroopa võrkpallisarjaga liitumine ei mõlkunud mõtteis ka kõige suuremal uskujal. Viimati võeti eurosarjast osa aastal 2015, kui Tehnikaülikooli ridades pallis veel hirmtugev brasiillane Daniel Maciel ning kodusest liigast suudeti kaela riputada pronksmedalid. Vaatamata tolleaegsele tugevale tiimile ei suudetud eurosarjas midagi korda saata, kaotades juba avaringis.

Lisaks kõrgele tasemele on CEV-i sarjadest osavõtt võrdlemisi kallis, eriti ühele ülikoolimeeskonnale. Uku Rummi sõnul tähendab ainuüksi ühe ringi korraldamine (mäng kodus ja võõrsil) umbes 20 000 euro võrra kukru kergendamist.

Ühel koledal sügishommikul sai meeskonna peatreener ootamatu kõne Saaremaalt: sealse võrkpalliklubi üks eestvedajatest andis teada, et nad on loobumas sel hooajal võistlemisest ja soovivad oma eurosarja osalusõiguse edasi anda TalTechile.

Osalusõigus on küll väga tore, aga nagu eelnevalt mainitud, siis rahata selliseid sarju ei mängi. Siin tuleb mängu kõne teine osa, mis pani Janis Sirelpuu kahtlema, kas tegemist on ikka päriseluga: Saaremaa Võrkpalliklubi oli teinud CEV Challenger sarja mängimiseks deposiidi, mida nüüd pakuti Janisele kaasavaraks. Vaevalt suutis peatreener Sirelpuu oma mõtteid koguda, kui laoti letti ka pakkumine, et TalTech võtaks enda ridadesse Austraalia koondisesse kuuluva Beau James Grahami, kelle palgaga tegeleks samuti Saaremaa. Janis haaras jope ja autovõtmed (kohvitassi unustas auto katusele) ja pani Tehnikaülikooli poole ajama. Nii tulid jõulud TalTechi võrkpalliperekonda juba oktoobris.

CEV Challenger sarja alguseni oli jäänud kaks nädalat, kui mänedžer Rummi ja peatreener Sirelpuu üritasid Eesti Võrkpalliliitu veenda, et nad ei tee nalja. Pärast unetuid öid ja närvidemängu oli lõpuks asi selge: TalTech mängib eurosarjas ja esimeseks vastaseks on Taani meister Gentofte.

Ootamatu edu

Kuna vahetult enne Saaremaalt tulnud kõnet oli selge, et TalTechi võrkpallimeeskond on tänavusel hooajal suuteline mängima nii Balti kui ka Eesti liigas kõrgete kohtade peale, uskus Sirelpuu, et seekord on võimalik isegi esimesest ringist võitjana väljuda.

Natuke kõditas närve asjaolu, et meeskonna kapten Martti Keel ei suutnud end niivõrd vähese etteteatamise tõttu töölt vabaks rääkida ning pidi tiimiga liituma hiljem, jõudes saali vahetult enne esimese matši algust. Õnneks suudeti Taani meister kahe mängu kokkuvõttes seljatada ja oligi ajalugu juba tehtud.

Järgmise ringi vastaseks oli Šveitsi tippude hulka kuuluv Schönewerd. Kui enne mänge hindasid Rummi-Sirelpuu Schönewerdi vastasseisu „mängitavaks“, siis hinges oldi valmis vastu võtma kaotust – mõlemad mängud mängiti kokkuhoiu nimel Šveitsis. See usupuudus Tehnikaülikooli meeskonda pöörati 180-kraadiliselt ümber esimese mänguga šveitslaste vastu. Võideti kindlalt 3:1 (22:25; 25:21; 25:17; 25:17) ning veerandfinaali liikumiseks oli vaja kätte saada vaid kaks geimivõitu.

Mida aga korduskohtumises ei tulnud, olid kaks geimivõitu. Pingelise mängu (25:27; 36:34!; 23:25; 16:25) suutis võita kodumeeskond Schönewerd 3:1, mis tähendas, et veerandfinalisti selgitamiseks oli vaja mängida ka „kuldne geim“. Vaid 15 punktini mängitavas geimis domineerisid kohe algusest šveitslased ja seisult 9:12 tundus nii meie meeste energiast kui ka mängupildist, et see geim võib jääda nende eurosarja viimaseks sel aastal. Juba meeleheitlikus olukorras otsustas mängu enda õlgadele võtta TalTechi võõrleegionär Matěj Šmídl, kes suutis meie poistele viigi välja paugutada ja mängu otsustavateks hetkedeks poistele usu tagasi tuua. Šmídli käima lükatud rongi enam šveitslased peatada ei suutnud ning 15:13 geimivõidu ja juba vastaste tagalas asetsenud pileti eurosarja veerandfinaali krabas endale TalTech.

Eesti tiime, kes CEV Challengeri sarjas veerandfinaali on jõudnud, võib kokku lugeda ühe käe peal, isegi kui lugeja on ühe sõrme puid lõhkudes kaotanud.

Veerandfinaalis mindi vastamisi juba maailma absoluutsesse tippu kuuluva Ankara Halkbanki vastu. Kui tuua paralleele, siis samaväärne oleks korvpallis mäng BC Kalev/Cramo ja Los Angeles Lakersi või jalgpallis FC Flora ja Madridi Reali vahel – tõeline Taaveti ja Koljati lugu. Meie kahjuks lõppes see versioon kuulsast piibliloost teistmoodi, seekord sai Koljat oma tahtmise.

Kuigi TalTech pidi lahkuma Türgist kaotajana, siis õnnetuna seda ei tehtud. Maailma tippude vastu sooritati viisakas partii ning türklased näitasid välja suurepärast külalislahkust, makstes kinni kõik TalTechi sõidu- ja kohapealsed kulud.

Aga miks siiski TalTech?

Kui Saaremaa Võrkpalliklubil oli selge, et tänavusel hooajal ei suudeta meeskonda komplekteerida, otsustas klubi üks juhtidest heita pilgu teiste Eesti klubide poole. Vaadates hiljuti kokku pandud TalTechi meeskonda avastas ta, et meeskonna 13 mängija hulgas oli tervenisti seitse saarlast, lisaks on Saaremaa juurtega ka mänedžer Rummi ja tema abikäsi Luoma-Aho. Nii et tema loogika järgi toetati ikkagi põhimõtteliselt Saaremaa meeskonda.

Tänutäheks korraldas TalTech kaks oma Balti Liiga kodumängu justnimelt Saaremaal, et armastus võrkpalli vastu ka sealmail ei kustuks.