TalTechi, Kaitseministeeriumi ja Kaitseväeakadeemia korraldatud kaitsevaldkonnakonverentsi EstMil.tech 2026 plenaarkõnes ei rääkinud Stanfordi ülikooli külalislektor ja endine USA kolonel Brad Boyd mitte niivõrd tehisintellekti võimekusest, kuivõrd sellest, mis võib juhtuda, kui otsustamist toetavad masinad muutuvad liiga mugavaks. Tema keskne mõiste – „kognitiivne sõltuvus“ – osutab ohtlikule olukorrale milles inimene paistab küll vormiliselt otsuseid kinnitavat, kuid sisuliselt enam ise kaasa ei mõtle. Portaal Trialoog tegi ülevaate tema kõnest.
Boydi kogemus pole teoreetiline. Ta töötas USA kaitseministeeriumi Ühise Tehisintellekti Keskuses (Joint Artificial Intelligence Center), kus tal tuli koordineerida AI-põhiste lahinguotsuste võimekust. Just seal sai talle selgeks, et suurim risk ei peitu mitte niivõrd algoritmides, kuivõrd selles, kuidas hakkavad inimesed nendega koostööd tegema. „Mind ei tee murelikuks mitte see, mida tehisintellekt suudab, vaid see, kuidas inimesed tehnoloogiaga suhestuvad ja seda kasutavad,“ rõhutas Boyd konverentsil.
Otsustamise kiirus ei ole alati eelis
Sõjalises mõtlemises räägitakse sageli nn otsustamise eelisest – soovist teha paremaid otsuseid ja viia need vastasest kiiremini ellu. Boyd võttis selle mõtteviisi ise kokku kujundliku väljendiga „masinakiirusel uudsed lahendused“. Tema sõnul peegeldab see ootust, et tehisintellekt suudab otsustamist oluliselt kiirendada, kuigi selle varjus võib jääda tagaplaanile küsimus, kas suurem kiirus tähendab ka sisuliselt paremaid otsuseid.
Boyd kirjeldas, kuidas kaasaegsetes konfliktides on kasutatud sihtmärkide tuvastamisel ennustavat analüütikat. Inimese ülesandeks jäi sageli vaid otsus kiiresti kinnitada, kuna süsteemi peeti piisavalt usaldusväärseks: „Kui süsteem töötab ootuspäraselt ja surve kiiresti tegutseda on suur, kipuvad inimesed ilma pikema kaalumiseta vajutama heakskiidu nuppu.“