Tavapäraselt on olulisel kohal töö tähenduslikkus, keskkond ning sissetulek. Paljud õppejõud aga tajuvad, et nende õppaine või temaatikaga seotud väljakutsed on unikaalsed. Sellisel juhul töötab suure tõenäosusega hästi individuaalne lähenemine, mis rajaneb kellegi kogemusel. Eeskujuks võtta saab kedagi, kes õpetab sama asja ning teeb seda hästi.

Tore oleks võimaldada õppejõududel kogemusi saada mõnes teises ülikoolis ja panna nad ajutiselt tudengi rolli. Paari loengu kuulamine ei pruugi suurt efekti anda ning keeruline on korraldada ka pikemaaegset füüsilist kohalviibimist. Õnneks levib hoogsalt online-õpe, mis annab siin täiendavaid võimalusi.

Kui tuua füüsikuid instrueerima sotsiaalteadlane või vastupidi, võib kuulajal jääda samastumine lektoriga olemata, sest „mida too võõras minu spetsiifikast teab?“ Seetõttu ei pruugi õppejõud koolitusele üldse minnagi.

Vahel ei saa ka koolituse pealkirja ja sisupunktide järgi aru, mida üks või teine pedagoogiline õpe annab - aga selline lähtepunkt nullib suuresti plaanitud efekti. Aga õppida on igast asjast eeldatavalt alati. Ning kogemuste vahetuste ning uute trendide ja teooria edasiandmine on ka  koolituste vormis äärmiselt vajalik, kõnetades tugevamalt siiski motiveeritud õppejõudusid.

Kui pedagoogilise enesetäienduse lubaduse andmine ja täitmine on üks selge ja arusaadavalt kommunikeerutud osa tööst, lausa aasta- või perioodiplaanide koostamise käigus paika pandud tegevus, siis on vähemalt eeldused enesetäiendamiseks täidetud. Aga ainult eeldustest ei piisa.

Õppejõududele tuleb pedagoogiline enesetäiendamine teha ka lihtsaks. Kui tootmisettevõttes võetakse kasutusele uus protsess, peavad sellega tutvuma kõik asjasse puutuvad töötajad. Muudmoodi ei saa.

Tutvumine ei tähenda, et kõik peaksid istuma kohapeal ja kuulama näiteks ühepäevast Moodle koolitust. Tutvumist saaks tõendada vähem kui 5-minutilise online testi sooritamisega. Viimane sobib neile, kes teadmised on juba mujalt omandanud ja näevad koolitustel istumist  ajaraiskamisena.

Miks ei võiks olla ette valmistatud pedagoogilisi lühimaterjale, millest mõned on vaid lugemiseks, teised sisaldavad ka lühitesti ja kolmandad käivad käsikäes põhjalikuma (video)loenguga? Nii saaks ka vähem motiveeritud õppejõud pidevalt uut pedagoogilist infot ning aasta lõpu seisuga kokku lugeda, mitme tingliku EAP väärtuses aasta jooksul infot sai omandatud. Sellise mugavama enesetäiendamise võimaluse poole võiksime vähemalt samm-sammult liikuda.

Aga kui lubame suuremat enesetäiendamise võimalust vaid parimatele õppejõududele, siis mis motiveerib rohkem koormatud ning keskmisel tasemel õppejõude? Üldine signaal peab olema, et ülikool väärtustab lisaks teadusele ka õpetamist. Kui iga lektor teab, et ka tenuuriprofessor peab olema kursis pedagoogika arengutega ning suutma oma töid ja tegemisi arusaadavas keeles ning köitval viisil tutvustada kasvõi ühe loengu jooksul oma eriala esmakursuslastele, siis on ka lektoril lihtsam ennast motiveerida leidmaks aega, et samade asjadega kursis olla. Ja võibolla tuleb teinekord see professor kuulama ka lektorit, et saada kogemusi oma loengu huvitavamaks tegemiseks. Või siis vastupidi.