Alustasin juunis sõitu The Tall Ship Races (TSR) regatil purjeõppejahiga Vesta, olles sellel purjekal vahivanem, ning sõitsin Mereakadeemia purjejahil Tuulelind võidusõidul Tallinnast Turusse.

Enne väljasõitu juhtub ikka midagi

Juhtuma hakkas juba Tallinnas enne väljasõitu. Olles üle andnud oma kohustused järgmisele Vesta meeskonnale, olin parajasti enda asjadega Tuulelinnu peale kolimas ja juhtusin mööda minema Belgia purjeõppejahist Williwaw, kui järsku oli Williwawi ja kai vahele inimene vette kukkunud. Tõttasin kärmelt appi ja tõstsin hädas olnud mehe välja. „Thank you, ohhh, you saved my life, hahahah!“ ütles mulle hädasolija, kes hiljem tutvustas end Williwawi kaptenina.

Mina liikusin edasi Tuulelinnu peale ning lootsin seal end vaikselt sisse seada, kuid nii ei läinud. Vaikse olemise asemel tuli osa võtta Tallinna TSRi programmist: meeskondadevahelised spordivõistlused, paraad ja peod. Ja just enne väljasõitu selgus, et üks meeskonnaliige haigestus, nii pidime sõitma seitsmekesi.

Hea start tõstab tuju

Kohe aga TSR laevastik võistlema ei kiirustanud, esmalt tuli purjeparaadiga tänada Tallinna tema erakordse vastuvõtu eest. Täispurjeis ja ehitud TSR laevastik tegi koos Muhu väina regati laevadega mitu tiiru Tallinna lahel. Ole sa kail või merel nende laevade vahel – kui lahel on korraga üle 200 purjelaeva, on vaatepilt võimas.

Tallinn tänatud, seadsime kursi stardijoone poole. Kuna pärast purjeparaadi oli stardini paar tundi, otsustasime enne kõhu täis süüa. Start ise oli omamoodi tsirkus: iga laev tahtis teha head starti, kuid „magus“ koht startimiseks oli väga kitsas. Nii oleksime äärepealt ühele poolakale sisse sõitnud, kui too ülbelt vahele trügis. Õnneks olime selleks valmis ja vältisime kokkupõrget ning kokkuvõttes sai Tuulelind päris hea stardi. Seega oli kohe võidusõidu alguses meeskonnal täitsa „jeee!“ olla ning osavate manöövritega suutsime end purjetada üsna heasse seisu.

Kuni jõudsime Paldiskini …

Jalgpalli ja tuule koostöö

Purjetada on kehv, kui tuult on liiga palju või liiga vähe. Just see viimane Paldiski lähedal juhtus ning jäime Tuulelinnuga tuulevaikuses triivima. Sättisime purjeid üht- ja teistpidi, kuid kasu oli sellest vähe. Nii me loksusime ja püüdsime laeva finiši kursil hoida. Kuna purjetada väga ei saanud, hakkasime vaatama Inglismaa-Hispaania jalgpalli finaali. Minu vahist jagunesid pooled Inglismaa ja pooled Hispaania toetajateks. Inglismaa fännide õnnetuseks tõi Inglismaale löödud värav meile tuule ning mängu lõpuks saime juba hea hooga selle päeva finišisse purjetada.

Minu järgmine vahikord oli Hiiumaast mõnikümmend miili põhjas. Ilm oli tuulisem ja laine oli tõusnud, nii mõnigi meeskonnaliige jäi ka merehaigeks. Raskustest hoolimata toetas Tuulelinnu meeskond üksteist ning ükski töö ega manööver ei jäänud tegemata. Öise vahi pidamisele aitasid kaasa mõnusad jutuajamised maast ja ilmast ning anekdoodid.

Nii purjetasime neljatunniste vahtidega. Minu vahis olime kolmekesi: mina, vanemabi Massa ning Mereakadeemia doktorant Kadi. Kapten Ringo oli teises vahis koos kolme Mereakadeemia tudengiga. Kuna mõned olid merehaiged, siis me süüa merel eriti ei teinud. Korra päevas siiski võtsin oma jõu kokku, et vaaritada purgisuppi ja vahelduva eduga sõid natuke suppi ka mõned merehaiged.

Viimane vahetus enne finišit oli kapteni vaht. Liikusime taganttuules suure esipurje ehk kennakeriga, kui äkitselt tuul pöördus ning tuli kiirelt kennaker kokku pakkida ja uued purjed panna.

Pärast paari pikka ja pingelist võidusõidupäeva jõudsime lõpuks finišisse, veidi enne Turu saarestikku. Kohe, kui saime levisse, uurisime, kuidas meil võidusõit läks. Tuleb öelda, et tasus vaeva näha – teine koht pole paha.

Puhkus, pidu ja pillerkaar Turu saarestikus

Kuna meeskond oli peale võidusõitu väsinud, otsustasime järgneva õhtu veeta sadamas. Huvitava sadamakoha pakkus välja Eesti purjeõppeseltsi jaht Vesta, kes kutsusid meid endaga kaasa Nauvo sadamasse puhkama. Nauvo on kena vaikne saar Turu saarestikus, kus saime käia saunas ja ujumas, ideaalne väikeseks puhkuseks enne suurt regatimelu. Kui olime Nauvos sildunud, saime käia pesus, jahi puhtaks teha ning valmistada süüa nii, et toit pliidilt maha ei veere. Peale koristust valmistaski Tuulelinnu naiskond meile õhtusöögiks imemaitsva pitsa ning hiljem vahetasime Vesta meeskonna­ga hiliste tundideni muljeid võidusõidust. Järgmisel hommikul seadsime peale kosutavat hommikusööki kursi Turu poole.

Turus võeti meid sõbralikult vastu. Saime käia saunas ja mitut muuseumi külastada. Meeskondade spordivõistlustel panid Eesti purjeõppelaevad St.Iv, Vesta, Tuulelind, Linda ja Hiiu­ingel kokku kaks segavõistkonda, kes osalesid sõudepaadivõistlusel. Toimus ka meeskondade paraad läbi Turu linna. Peale seda toimunud autasustamisel oli Tuulelinnul au saada kätte oma väljateenitud karikas.

Pärast autasustamist oli Turu linn meeskondadele korraldanud ka peo, mille järel kutsus Vesta meeskond Tuulelindu enda juurde järelpeole. Pidu ja pillerkaar kestis hommikuni. Järgmine päev pidin aga mina Tuulelinnu ja tema meeskonnaga hüvasti jätma ning hakkama kodu poole liikuma. Rohkem võistlusetappe Tuulelinnul plaanis polnud ning Mereakadeemia purjekas jätkas teekonda TSRi järgmisel cruise in company etapil Mariehamni, külastades vahepeal kenasid väikesadamaid Ahvenamaal ja Turu saarestikus.

Purjetamine puges südamesse

See suvi oli minu jaoks ootamatult tore ja huvitav. Terve juulikuu sõitsin Vesta ja Tuulelinnuga mööda Läänemerd, kogedes mitmesugust ilma, leides uusi sõpru ning tervitades vanu. Tunnistan, et kui ma purjetamisega alustasin, siis merel olemisest rohkem huvitasid mind sadamalinnad ja sealne melu. Kuid endale ootamatult leidsin, et mida rohkem ma purjetasin, seda rohkem tahtsin merele tagasi ja sadamamelu tundus lihtsalt kirss tordil.

Siinkohal tahangi, et sina, kallis lugeja, paneksid end proovile ja annaksid purjetamisele ühe võimaluse. Mine tea, ehk hakkab sullegi purjetamine meeldima ning kui annad näpu, võib see võtta ootamatult terve käe. Loodan, et merel näeme!

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.