Oli veebruarikuu, kui postkasti tuli tuttava nimega kiri – „Enginaator tuleb taas!“. Palju küsimusi polnud, tuli jälle poisid kokku ajada ja minna võistlema. Paar päeva hiljem oli võistkond registreeritud ning jäime ärevusega ootama 16. aprilli, kui võistlus algama pidi. 

Kahjuks läks kõik teistmoodi, kuna puhkes ülemaailmne pandeemia. Kõik üritused lükati edasi või jäeti täiesti ära. Enginaator sattus esialgu määramatuks ajaks nende esimeste sekka ja anti vaid infot, et üritus toimub loodetavasti suve alguses. Esmasest registreerimisest oli möödunud juba kolm kuud, kui saadeti uus kiri teatamaks, et senine võistkondlik Enginaator jääb toimumata - selle asemel toimub hoopis virtuaalselt individuaalne võistlus. Esialgu olin muutuses pettunud, kuna näen end pigem meeskonnamängijana, kuid hiljem otsustasin siiski mehhatroonika valdkonna võistlusest osa võtta. 

Võistlus toimus 6. juunil Guaana platvormil ja võistluseks vajaminevad materjalid anti kätte 2 päeva varem. Materjalide seas oli pappkarp, mille sees oli omakorda väike plastpudel koos noaga, purk Red Bulli ja pudel Vytautas vett.

Võistlus oli jaotatud kaheks – valdkonna ülesanne ja lisaülesanne. Mehhatroonika valdkonna ülesandeks oli disainida 3D-prinditav hädapidur liftile. See tuli paigutada etteantud mõõtmetega antud L-tähe kujulisse avausse, mille ülemisel ja alumisel pinnal olid mehhanismi kinnitamiseks ja töötamiseks mõeldud augud ning külje peal olevatest aukudest sai valida, millisest lööb solenoid vastu mehhanismi, et see aktiveerida. Kogu eelnev oli paigutatud rakisesse, kus seda hiljem katsetati lifti maketiga. Keeruliseks tegi ülesande materjalikulule määratud piirang – 45 grammi. Ülesandes hinnatavateks punktideks olid:

1. mehhanismi aktiveerimisaeg
2. mehaanilisele löögile vastupidavus
3. dokumentatsioon, kuidas masinat kokku panna ja näidata ära masina avatud asend. 

Ülesanne ise tundus esialgu üsnagi keerukas. Kõige tähtsam tundus minu jaoks see, et lifti pidurdamine toimuks just kahelt lifti küljelt, mitte ainult ühelt. Taolise lahenduse väljatöötamisele kulus veidi üle kaheksa tunni ja see tähendas, et alles oli veel kaks tundi lisaülesande lahendamiseks.

Lisaülesandeks oli teha neljast tahvlipaberist kauss, mis hoiaks endas võimalikult palju vett. Kiiruga sai tehtud kauss, mis suutis hoida endas 6,12 liitrit vett. Vett tuli lisada kaasaantud 340ml anumaga. Peale ülesande filmimist tuli kiiresti tuppa joosta, kuna aega oli alles vaid loetud minutid, ning failid saatmiseks valmis panna. Failid said saadetud täpselt siis, kui kümme tundi täis said. Edasi jäi ainult oodata tulemusi.

Kümne päeva pärast helises mu telefon. Enginaator oli peast juba selleks hetkeks pühitud ja tegelesin igapäevaste asjadega. Olin esialgu üllatunud, kuid kinnitati, et olen tõepoolest nö kübaratrikiga hakkama saanud. Sellises tugevas konkurentsis oli uhke hoida TalTech Tartu Kolledži lippu kõrgel ja võit kolmandat aastat järjest koju tuua – pole vahet, et see oli ainult ühe valdkonna võit neljast. 

Kokkuvõttes olin natukene pettunud, et võistlus ei toimunud enda tavapärases formaadis, kuid tunnen, et sellegipoolest oli ülesandeid huvitav lahendada ja see pani mind korralikult proovile. Enginaator on üleüldiselt väga hea mõõduvõtt erinevatele Eesti tudengitele ja loodan, et seda võistlust korraldatakse veel mitmeid aastaid ning, et see kasvab veel suuremaks, kui ta praegu on.