Aasta algas nagu iga teinegi, oma ootuste ja plaanidega. Tallinna Tehnikaülikooli bigbändi iga-aastases standardkavas oleksid olnud mõned džässikontserdid Nõmme Kultuurikeskuses, paar pulma ja kamaluga pidusid alma mater’i aulas. Veebruari alguses esinesime majandusteaduskonna talvisel lõpuaktusel, kus saal oli lõpetajaid ja nende sõpru-sugulasi tulvil. Justkui halva endena võitlesin tol korral kerge külmetusega ja ainult soe meega tee aitas häälepaelad piisavalt vormis hoida. Pärast seda jätkasime KevadeJazzi proovidega, kui ühtäkki kuulutati välja eriolukord ja kõik seni kuulikindlana paistnud plaanid tuli korstnasse kirjutada. Proovid jäid ära, kontserdid lükkusid edasi, aga tahe muusikat teha ei kadunud kuhugi.
Kristjan Karmo | Fotod: Silver Aule, Simmo Siil, Teet Raik, Ratestuudio
Just sellises olukorras pakkus Teet Raik, üks meie kahest juhendajast, välja mõtte salvestada nii-öelda kodukontorist üks kevadise kontserdi kavas olnud pala, „That’s Life“. Igaüks endale kättesaadavate vahenditega, vastutades omaenda partii muusikalise kvaliteedi eest rohkem kui tavaliselt.
Et kõik ikka ühises helistikus ja tempos püsiks, kombineeris Teet kõigepealt klaverist, metronoomist ja trummidest põhja, mille peale me siis järk-järgult ühiselt tervikut ehitama hakkasime. Esimesena rütmigrupi liikmed: trumm, bass, klaver, kitarr. Järgmistena läbisegi torud: saksofonid, tromboonid, trompetid. Lõpuks lauljad. Paari päeva tagant, aga vahel ka mitu korda päevas, jagas Teet järgmistele kodussalvestajatele põhjaks uut toorikut, mis iga korraga järjest rohkem terviku moodi kõlama hakkas. Ja siis oli vaja kõik read puhtaks lihvida ning loomulikult ka pilt väga erinevast algmaterjalist kokku monteerida, sest kes siis tänapäeval laulu ilma videota välja annab.
Enne oma partii sisselaulmist kirjutasin olukorrast tiivustatuna ka eestikeelsed sõnad pealkirjaga „Läks nii“. Ja nii ta läkski. Lõpptulemus on üllatavalt hästi kokku sobituv salvestus, mida mõned raadiojaamad veel uuel aastalgi aeg-ajalt eetris kõlada lasevad.
KevadeJazzi kontserdi saime lõpuks maikuus siiski ära teha, kuigi kohapeal kuulas meid ligikaudu 30 inimest. Koos Event Media ja TalTech Filmiklubi tiimiga oli inimesi saalis pea 40: kontserti kanti üle Facebookis ja Elu24 portaalis ning ekraani vahendusel kogunes publikut sadakond laivis ja paari päeva jooksul järelevaatamises veel tuhatkond.
Suvel jätkasime tasapisi proovidega, et saaksime augustis oma traditsioonilise aiakontserdi ära teha. Sealgi tõmbasime ettevaatuse mõttes kutsete arvu oluliselt alla ja palusime külalistel omavahel viisakat vahemaad hoida. Augusti lõpus astusime üles TalTechi avakoosolekule järgnenud piknikul, kus ülikooli töötajad meiega samuti aupaklikku distantsi hoidsid.
Varasemaid kuid arvestades tundus oktoobris kõigil justkui meri põlvini olevat: meid kutsuti mängima tervelt kahele tantsupeole. Tantsijate seas populaarsust koguvatele maskidele-visiiridele vaatamata tekkis korraks tunne, nagu pöörduks tavapärane elurütm tagasi. Paraku läks nii, et rohkem me sel aastal tantsuks mängida ei saanudki.
Tantsupidude vahele mahtus ka SügiseJazz koos Kaitseliidu Tallinna Maleva orkestri bigbändiga, mis jäigi aasta viimaseks publikuga kontserdiks. Iga-aastane Advendisving oli planeeritud detsembri keskpaika, kuid selleks ajaks olid koroonanumbrid juba meeletut tõusu tegemas ja piirangud tulid tagasi.
Et aga aula oli meile broneeritud, kasutasime taas Teedu agiteerimisel juhust ja tegime kõiki turvanõudeid järgides veel ühe video, sedapuhku sobivalt jõuluhõngulise. Pillirühmad ei kohtunud omavahel, kanti korralikult maske, aulas ja selle taga olevas auditooriumis viibis korraga vaid kuni üheksa inimest. Tuleb nentida, et esimese hooga lugesin kokku kaheksa osalejat, aga kontrolli mõttes uut loendust tehes märkasin, et koos rütmigrupiga oli külalisena saksofonisoolot mängima hiilinud ka Siim Aimla! Kõige lõpuks lõikasid meie juhendajad kõik tervikuks kokku: Teet Raik kruttis heli ja videoga möllas Bianca Rantala. Tulemus oli sedavõrd tõetruu, et vaadates kipub mul endalgi meelest minema, kuidas ma aulataguse auditooriumi trepil üksi laulsin.
Niisiis, vaatamata väga eriskummalisele aastale ning drastiliselt langenud proovide ja esinemiste arvule jõudsime valmis teha ja välja lasta tervelt kaks audiovisuaalset maiuspala, mis jäävad seda aega meenutama veel pikaks ajaks. Suur tänu kõigile lauljatele, kes moel või teisel meie mulluste muusikaliste eksperimentidega kaasa tulid: Airi Allvee, Anette Maria Rennit, Helin-Mari Arder, Jana Kütt, Karoliina Rebane, Marit Jalakas, Mirjam Dede ja Natalja Zaugarova. Läks nii, aga me võtsime olukorrast maksimumi!
