Järgmiseks sammuks on kokkulepitu praktikas juurutamine. Küsisime kogemusi ja soovitusi inseneriteaduskonna õppejõududelt Kädi Veerojalt ja Tuule Mall Partsilt.

Programmijuhi ja õppejõu Kädi Veeroja jaoks on olulised tulevikuoskused meeskonnatöö, probleemilahendamine ja loov mõtlemine ning ta jälgib, et suhtlemisoskus ja koos mõtlemine tuleksid kaasa elust ülikoolis, mitte ainult tundidest, suunates noori osalema häkatonidel, kiirenditel, programmides. „Kui õppija oskab ülikooli ajal suhteid luua ja sõpru leida, on tal hiljem töökeskkonnas lihtsam kohaneda,“ leiab Veeroja.

Suhtlemiseta ei saa ühelgi erialal

Vanemteaduri ja õppejõu Tuule Mall Partsi sõnul on erialaoskuste kõrval üha olulisemad digi- ja roheoskused. „Kui varem tegi insener iga sammu tööprotsessis ise, siis nüüd teevad palju töid ära programmid ja digitööriistad. See tähendab, et insener peab oskama saadavat informatsiooni hästi kasutada ja kriitiliselt mõelda,“ selgitab ta. Mida keerukamad on aga süsteemid, seda rohkem peavad insenerid tegema omavahel ja teistega koostööd ja nii saab ka suhtlemisoskusest erialaoskus.

Loova mõtlemise osas näeb Veeroja, et noored ei tõtta ise mõtlema ja lahendusi otsima, vaid esmalt sisestavad küsimuse AI-le ja lähtuvad masina antud ideedest. Parts peab probleemipõhist õpet heaks sammuks ka õppejõudude jaoks, et mitmekesisemalt läheneda. „Meile on toeks haridustehnoloogid, didaktikud ja õppejõudude arenguprogrammid. Õppekavade muutmine praktikas on aga kitsaskoht, need muutused jõuavad auditooriumitesse liiga aeglaselt,“ räägib Parts.

Kädi Veeroja sõnul oli õppekava täiendamisel üldpädevustega esialgu vastuseisu, sest ollakse vanaga harjunud. „Kui palusin oma õppejõududel mõelda, milliseid pädevusi nad juba arendavad, aga veel ei hinda, siis hakkas noppeid tulema,“ meenutab ta ja plaanib positiivsed kogemused koguda „portfelli“, kust teised saaksid samuti nippe hankida. „Teadvustada tuleb palju, see viib edasi,“ sõnab ta.

Parts nendib, et parim tõuge muudatusteks on mingi väline muutus. Näiteks kui pandeemia sundis tegema videoloenguid, siis hiljem, kui sai taas klassiruumi koguneda, leiti, et neidsamu videosid saab kasutada pööratud klassiruumi metoodikaks. Teiseks näiteks toob ta interdistsiplinaarseks mõeldud õppeaine „Arukate hoonete automaatika“, mis pidi kokku tooma mehhatroonikud, elektroenergeetikud ning hoonete sisekliima ja veetehnika insenerid. Kuid kui tema uue õppejõuna tööle asus, oli aine veel sisustamata. Nii sai ta selle ise nullist üles ehitada, grupeerides eri erialade tudengid tiimidesse kokku. „Grupis ülesannet lahendades on kõigi sisend oluline ja nad peavad teistele oma osa selgitama, et koos lahendus luua. Tagasiside on olnud hea – üliõpilasi on see aidanud, kui nad peavad teistele midagi õpetama,“ räägib Parts.

Põlvkond „rääkivaid insenere“

Tema sõnul ongi just omavaheline suhtlemine tudengitele kõige keerulisem. Ka Veeroja nimetab pigem reaalsuseks levinud uskumust, et insenerid on tehnoloogiakesksed ja suhtlemises kehvemad. Seepärast ta rõhutabki vajadust ärgitada tudengeid omavahel suhtlema. „Näen, et nad on harjunud inimestega suhtlema läbi mingi keskkonna, mitte otse,“ nendib ta ja kutsub üles, et võiksime arendada ühe põlvkonna „rääkivaid insenere“. Ta ise paneb selleks tudengid tunnis omavahel väitlema, poolt- ja vastuargumente selgitama ning näiteks meeskonnatöö ja juhtimise õppeaines mängitakse läbi olukordi, kuidas introvert võiks lahendada ebamugava juhiga seotud muresid.

Parts rõhutab, et sageli ei ole klassikaline õppevorm see, mis kõige paremini sobib, arvestades ka seda, et tudengid on muutunud. „Eesmärk on kõige olulisem,“ ütleb ta ja annab soovitusi teistele õppejõududele: „Mida tudeng peab sellest ainest saama? Sellest lähtuvalt tuleb valida ka meetodid – näiteks digivahendite kasutamine, mängustamine, tudengeid üksteisele õpetama panemine.“

Veeroja märgib, et Tehnikaülikoolis on aineid, millest läbi närida on keeruline ja just üldpädevused on need, mis aitavad noortel ülikooli lõpuni jõuda. „Kui ta märkab näiteks, et julgeb inimestega rääkida ja oskab end analüüsida, siis on tõenäolisem, et ta veab ennast läbi,“ on Veeroja veendunud.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.