Esinejate seas olid Harri Moora (SEI Tallinna Keskuse rohe- ja ringmajanduse juht), kes tutvustas tekstiili ringlussevõtu tehnoloogiate viimase uuringu tulemusi, Tiia Plamus (TalTechi tekstiilitehnoloogia kaasprofessor), kes andis ülevaate tekstiilijäätmete töötlemise võimalustest ja TalTechi laborite tegemistest. Lisaks rääkis Mari-Helene Kaber (Humana infojuht) jätkusuutlikust tarbimisest, Liis Tiisvelt (KIUD kaasasutaja) tõi esile innovatiivseid praktilisi lahendusi tekstiilijäätmete kasutamisest ning Ann Runnel (Reverse Resources asutaja) tutvustas tekstiilijääkide jälgimise ja kauplemise platvormi.

Sündmuse raames külastati ka TalTechi laboreid, kus osalejad said ülevaate, kuidas teadus ja innovatsioon saavad panustada ringmajandusse ning jätkusuutlikku tarbimisse.

Harri Moora sõnavõtt tõi esile Eesti tekstiilitarbimise ja jäätmekäitluse peamised probleemid. Ta esitles infot kõige viimase kliimaministeeriumi tellitud uuringu „Tekstiili ringlussevõtu tehnoloogiate uuring ja analüüs“ põhjal. Uuringus toodud andmed on peamiselt 2022. aasta põhjal ning mõned peamised faktid, mis sealt selgus, oli näiteks, et Eestis tarbiti ligi 16,184 tonni uusi rõivaid ja tekstiile, mis tähendab, et iga inimene ostis keskmiselt 12,2 kg uusi tooteid. Kuigi see kogus on poole väiksem kui Euroopa keskmine, tekitati tarbijate poolt umbes 18,103 tonni tekstiilijäätmeid, millest suurem osa sattus segaolmejäätmete hulka ja lõpuks põletusse. Prügilatesse ladestumine on Eestis siiski vähenenud.

Korduskasutuseks koguti 4,094 tonni rõivaid ja kodutekstiile ehk 3,1 kg elaniku kohta. Kogutud ja reaalselt taaskasutatud kogused on enam-vähem võrdsed, kuid väiksemates piirkondades seisavad mitmed teise ringi poed raskuste ees, kuna järjest rohkem jäätmeid, mida ei saa korduskasutada, koormab kogumissüsteemi. Samal ajal pole Eestis kiirmoe ja massilise allahindluse mõju nii tugev kui mujal Euroopas, mistõttu rõivaste hinnad püsivad kõrgemad.

Suurimad väljakutsed on seotud jäätmekäitluse ja ringmajanduse rakendamisega. Kohalikud omavalitsused ei ole motiveeritud eraldi tekstiilijäätmete kogumiseks, kuna puudub selge plaan, mis kogutud materjaliga edasi teha. Samuti on probleemiks rõivaste ja tekstiilide disain, mis muudab materjalide ringlussevõtu keeruliseks ja kalliks. Loodetakse keemiliste ringlussevõtulahenduste, näiteks pürolüüsi, arengule, mille tulemusel saaks töödelda keerulisi segakiude. Lisaks vajab süsteem rahalist tuge nii kogumiseks kui ka inimeste teadlikkuse tõstmiseks.

Moora sõnul on tekstiilitööstuse ja -jäätmete probleemide lahendamisel võtmetähtsusega disain, tõhus kogumine ja uute tehnoloogiate arendamine, et suurendada ringlussevõtu võimekust ja vähendada keskkonnamõjusid.

Tiia Plamus keskendus oma ettekandes tekstiilijäätmete vähendamisele ja ringmajanduse võimalustele. Ta rõhutas sarnaselt Moorale, et kõik algab materjalide ja disainiga: tootearenduse faasis tehakse 80% otsustest, mis mõjutavad toote jätkusuutlikkust. Selleks, et jäätmeid ei tekiks, tuleb mõelda, kuidas hoida materjalid ja tooted võimalikult kaua ringluses.

Plamus rõhutas, et ringmajanduse keskne idee on vaadata jäätmeid kui ressursse. See tähendab teadlikke otsuseid disaini- ja tootmisfaasis ning efektiivseid meetodeid materjalide ümbertöötlemiseks. TalTechi laborites uuritakse eelkõige mehaanilise ümbertöötlemise võimalusi, sealhulgas tekstiilkiudude taaskasutust, mis on küll lühenemisohus, kuid sobivad teatud rakendusteks. Lisaks otsitakse näiteks lahendusi ka tekstiilitolmu kasutamiseks.

Mari-Helene Kaber rõhutas oma sõnavõtus ülemaailmse tekstiilitööstuse ulatust ja väljakutseid, tuues esile ka Eesti konteksti. 2023. aastal toodeti maailmas 124 miljonit tonni kiude, millest puuvill moodustas vaid 20%. Aastas toodetakse iga inimese kohta keskmiselt 20 rõivaeset, eestlased ostavad aga keskmiselt 53 eset aastas, millest 11 pärineb taaskasutuspoodidest.

Humana sorteerib Eestis aastas 6635 tonni riideid, kuid sellest ainult kolmandik jõuab korduskasutusse. Kaber tõi esile probleemi, et suur osa kogutud tekstiilist ei sobi korduskasutuseks ja vajab ümbertöötlemist. Samuti tõi ta välja, et kui uuest aastast kehtib tekstiilide liigiti kogumise kohtustus, siis Euroopa Liidu regulatsioonid näevad aga ette, et konteineritest kogutud tekstiil on jäätme staatuses, mistõttu peavad need jõudma jäätmekäitlusettevõtetesse, mitte otse korduskasutusorganisatsioonidesse nagu Humana.

Kaber käsitles ka Euroopa second-hand rõivaste eksporti Aafrikasse. Kuigi sealne turg loob miljoneid töökohti ja on majandusele oluline, tuleb eksportida vaid eelsorteeritud ja kohalike reeglitega vastavuses olevaid esemeid. Näiteks on teatud riikides keelatud aluspesu müük või kasukate eksport. Mari-Helene Kaberi sõnul tuleb süsteemis keskenduda eelkõige korduskasutuse ja ümbertöötlemise tõhustamisele, et tekstiilijäätmete voogusid paremini hallata ja vähendada keskkonnamõjusid.

Liis Tiisvelt jagas oma teekonda innovaatiliste lahenduste loomisel tekstiilijäätmetest ja tutvustas, kuidas ideest sai reaalne toode. Tema ettevõte KIUD arendab ja toodab korduskasutatavaid pakendeid, mis on valmistatud tekstiilijääkidest. Tiisvelt rõhutas, et sellised lahendused on olulised, kuna igal aastal tekib maailmas 12,6 miljonit tonni tekstiilijäätmeid.

Ettevõtte algidee sündis häkatonil ning sai hoogu tänu ärimentorite toele. Tiisvelt otsis lahendust, mis oleks skaleeritav ja vastaks turu vajadustele, jõudes transpordipakenditeni. Euroopa Liidu sihid näevad ette, et 2040. aastaks peab 40% transpordipakenditest olema korduvkasutatavad. KIUD keskendub just sellele eesmärgile, pakkudes innovaatilisi rendipakendite lahendusi, mida on võimalik tagastada ja korduvalt kasutada.

Lisaks rendisüsteemile on KIUD välja töötanud hulgimüügi lahendused, mis võimaldavad klientidel pakendeid oma süsteemidesse integreerida. Näiteks pakutakse elektroonikapakendeid, kus sama pakendiga saab vana toote tagasi saata.

Tiisvelt tõi esile, et kuigi korduskasutatavate pakendite arendamine on keeruline, on KIUD teinud märkimisväärseid edusamme, sealhulgas võitnud „Ajujahi“ konkursi. Ettevõtte toormaterjal pärineb Viljandi ettevõttest Paragon Sleep, mis tagab kohaliku ja jätkusuutliku materjalitootmise. KIUDi innovatsioon näitab, kuidas tekstiilijäätmetest saab luua väärtust ja aidata kaasa ringmajanduse arengule.

Ann Runnel tutvustas oma ettevõtte tegevust ja rõivajääkide ringlussevõtu väljakutseid. Reverse Resources on tarkvaraplatvorm, mis tegeleb rõivatööstuses lõikamise järel tekkinud jääkide kogumise ja suunamisega ettevõtetele, kellel on võimekus neid ümber töödelda. Ettevõte tegutseb peamiselt Kagu-Aasias, kus rõivatööstuse jääkide maht on märkimisväärne.

Runnel rõhutas, et kuigi sageli peetakse kangajääke jäätmeteks, on neil tegelikult olemas turg. Reverse Resources ühendab tarkvara abil tehased ja ümbertöötlejad, et tagada materjalide liikumine kõrgkvaliteetsetest jääkidest uutesse toodetesse. Ettevõte on teinud koostööd selliste brändidega nagu H&M, kellega viidi läbi pilootprojekt tööstusjääkide kasutamiseks, ning tänaseks töötab Reverse Resources 16 rahvusvahelise brändiga ja enam kui 800 tehasega.

Üheks väljakutseks on tarneahelate toimimise tagamine. Näiteks vajavad ümbertöötlemistehased regulaarselt suuri koguseid kvaliteetset materjali, näiteks 300 tonni puhast puuvilla kuus, kuid süsteemid jääkide kogumiseks ja töötlemiseks ei ole veel piisavalt arenenud. Lisaks on keeruline lahendada kiirmoe ärimudelist tulenevaid probleeme, kus materjalide pidev uuendamine ja madalad kulud on vastuolus ringmajanduse põhimõtetega.

Runnel rõhutas ka digitaliseerimise olulisust, et jälgida ja mõõta, kuidas materjalid liiguvad ning kuidas ringmajandus tegelikkuses toimib. Ta tõi välja, et Eestis on võimalus luua unikaalseid ja innovatiivseid lahendusi, mida teised riigid ei ole veel katsetanud. „Oleme nii väike riik, et ei peaks tegema seda, mida teised teevad, vaid tegema teistmoodi.” Reverse Resourcesi eesmärk on muuta rõivajäägid ressursiks, vähendades sellega prügisurvet ja edendades ringmajandust.

Lugu on esmakordselt avaldatud  Tallinna Ettevõtlusinkubaatori kodulehel.

Üritus toimus osana Tallinna Ettevõtlusinkubaatori programmis Creative Circular Cities projekti raames. Projektis osalevad partnerid kuuest demolinnast: Aarhus (Taani), Kiel (Saksamaa), Gdynia (Poola), Riia (Läti), Tallinn ja Turu (Soome). Projekt kestab 01.11.2023–31.10.2026. Projekti rahastab 80% ulatuses EU Interreg Läänemere piirkonna programm ja kogueelarve on ligikaudu neli miljonit eurot.