Artikkel ilmus portaalis Novaator 25.07.2025.

Robootikaentusiast Kenari Koonik rääkis, et jalgratas on iga inseneri jaoks süsteemide kogum, kus hästi toimiv ühendus detailide vahel on oluline ja vajalik detailide kestmiseks. 

"Hea jalgratas on mitte ainult mugav ja turvaline, vaid ka tehniliselt läbimõeldud ning jätkusuutlik. Mina valin jalgratta eelkõige selle kompaktsuse ja tehniliste parameetrite järgi," lausus ta.

TalTechi mehaanika ja tööstustehnika instituudi kaasprofessor Toivo Tähemaa rääkis, et enne ostu tasub mõelda, kus ja kuidas jalgratast kasutadaplaanitakse. "Linnatänavatel, maanteel või maastikul sõitmiseks mõeldud ratastel võivad parimaks osutuda täiesti erinevad tehnilised lahendused," selgitas Tähemaa.

Peamised jalgrattatüübid:

• Linnaratas – mugav, sageli korviga, sobib rahulikuks linnasõiduks.
• Maanteeratas – jäik, kõvad kitsad rehvid, ülikerge õrn raam, ettepoole lamav isteasend, pedaalid sõidujalanõude küljes lukustatavad.
• Maastikuratas – vastupidav, amordiga, sobib metsaradadele ja ebatasastele teedele.
• Hübriidratas – ühendab linnaratta ja maastikuratta omadused, sobib mitmekesisteks tingimusteks.

Lisaks sõidutüübile tuleb valida sobiv raamisuurus vastavalt inimese pikkusele ja kaalule. "Väikese raami ja pikalt väljasirutuva sadulapostiga ratas ei sobi suurele sõitjale, sest sadulapost võib lihtsalt kõveraks vajuda," ütles Tähemaa.

Ta rääkis, et liftita kortermajas viiendale korrusele ratast tassides pole mõtet osta ilmselt amortidega ja abistava elektrimootoriga ratast. Samamoodi pole vajadust pakiraami, porilaudade ega näsaliste rehvide järele, kui on plaan pikki ja siledaid asflatteid sõtkuda.

Ohutus ennekõike

Koonik rääkis, kuidas ohutus on esmatähtis, mistõttu peab rattal kindlasti olema ketaspidurisüsteem. "Just laskumistel on oluline, et pidurid rakenduksid kiirelt ja tõhusalt," rõhutas ta

Toivo Tähemaa lisas, et inseneeria vaatevinklist on jalgratta piduritel kolm kõige olulisemat tegurit: Töökindlus, mugavus ja hind.

"Kahjuks tähendab see tihti kompromissi, sest töökindel ja mugav lahendus on kallim. Näiteks pakub iga ilmaga parimat pidurdusefektiivsust vee ja muda eest hästi kaitstud esi- ja tagaratta hüdrauliline ketaspidur, kuid see on ka kallim ja nõuab rohkem hooldust," rääkis ta.

Lisaks veel on oskamatul kasutamisel üliäkiliste piduritega pidurdades liivasel teel tema sõnul lihtne kukkuda. "Teiselt poolt aga on odaval jalg- ehk pedaalpiduril, mis toimib ainult tagarattale, piisav mugavus ja töökindlus tagatud vaid seni, kuni sõidu ajal rattakett maha ei tule," sõnas Tähemaa.

Piduritüübid lühidalt: mis sobib kellele?

• Hüdrauliline – kallim, töökindlam, parem igas ilmas, rohkem hooldust.
• Mehaaniline – soodsam, lihtsam hooldada, piisav igapäevasõiduks.
• Pedaalpidur (jalgpidur) – lihtne, töökindel, aga piiratud funktsionaalsusega.

Lisaks on oluline olla liikluses nähtav. "Hästi varustatud rattal on helkurid ja rattatuled. See on igapäevase liiklemise juures hädavajalik," sõnas Koonik.

Amordid, käigud ja sadul – mis tegelikult mugavust määrab?

Kenari Kooniku sõnul tagavad sujuva sõidukogemuse topeltamordid. "Need aitavad säilitada tasakaalu ja pakuvad sujuvamat sõitu isegi auklikel teedel. Amordisüsteemi tüüp ja reguleeritavus võiks samuti olla ostmisel üks kaalutavatest aspektidest," ütles ta.

Tähemaa lisas inseneri vaatevinklist, et amortidega rattal tuleb mugavusele maksta lõivu suurema energiakuluga. Need muudavad ratta raskemaks ja summutavad osa vändatavast energiast. Seetõttu on maanteerattad enamasti ilma amortideta. Maastikul sõites on amordid aga vajalikud nii mugavuse kui ka ohutuse tagamiseks.

"Kui rahakott lubab, võiks eelistada reguleeritavaid ja lukustatavaid süsteeme. Need võimaldavad maastikul tagada maksimaalse kontakti ratta ja maapinna vahel ning asfaldil vähendada energiakadu," sõnas ta.

Amorte on lihtne ise ka testida: kui kokkupressitud amort vabastada, siis ei tohiks ratas maapinnalt n.ö lahti hüpata. Sõitja kaal peaks ligikaudu veerandi võrra amorte kokku suruma.

Amordivalik sõltub teekattest ja vajadustest

• Maastikule – kindlasti amordid.
• Linnas – kui auklikud teed ei häiri, võib eelistada jäika raami.
• Reguleeritav süsteem – annab paindlikkuse, aga maksab rohkem.

Mugavuse oluline osa on ka käiguvaheti. Koonik ise eelistab 24-käigulist süsteemi, mis võimaldab sujuvalt tõusude ja languste vahel liikuda. "Käiguvaheti töökindluse tagavad korrektselt reguleeritud süsteem, puhas ja õlitatud kett ning terved hammakad," lausus ta.

Sadul mängib samuti suurt rolli. "Sadul peab olema ergonoomiline ja õigesti reguleeritud. Nii vähendab see kehalist koormust ja parandab sõidunaudingut," selgitas Koonik.

Matkajatele soovitab ta veepudelihoidjat lenksu ja istme vahele, sest sealt on seda kõige mugavam haarata.

Parima jalgratta leiab siiski läbi proovimise. Ainult nii saab teada, mis tegelikult häirima hakkab ja milline sõiduasend sobib kehale. Eksperdid sõnasid, et nii nagu igas heas insenerilahenduses, on ka jalgratta puhul oluline testimine ja tagasiside.