Tänavu juba 39. aastat järjest tantsis ülikooli rahvatantsuansambel Kuljus 1. juunil, lastekaitsepäeval, rõõmuks Tallinna Lastehaiglas viibivatele väikestele patsientidele. Ebatavalises ja keerulisemas olukorras tehtud treeningutes valatud higi korvab esinemine tantsijate kõige armsamale publikule.
Annabel Matkur, Arle Kuura ja Robert Hein | Fotod: Kuljuse arhiiv
Traditsiooniks saanud kontserdi idee sai alguse ajal, mil Tallinna Nukuteater käis Tallinna Lastehaiglas haigeid lapsi rõõmustamas. Toonastel kuljuslastel tekkis idee, et ka Kuljus võiks laste rõõmuks midagi südamlikku ette võtta. Sel hetkel ei osanud veel keegi aimata, kui pikaajaliseks traditsiooniks esinemine kujuneda võib. „Eneselegi uskumatu, et sel aastal on juba kolmekümne üheksas kord,“ ütleb Kuljuse endine kunstiline juht Ülo Luht.
Kuupäev on igal aastal kindlalt paigas, kuid sama ei saa öelda ilma kohta. Aastate jooksul on tulnud ette nii mõnigi seik, kui olukord on nõudnud kiiret kohanemist. Kord olid kuljuslased sunnitud tantsima siseruumides, sest taevast kallas vihma nagu oavarrest. Selleks, et siiski kõik lapsed kontserdist osa saaks, otsustati esinemisi teha lausa kaks – üks esimesel ja teine teisel korrusel. Sedasi ei pidanud ükski laps kontserdist ilmajäämise tõttu kurvastama ning kõik said kirevates rahvariietes meeleoluka tantsuviisi järgi tuhisevaid tantsijaid imetleda.
Ühel järjekordsel vihmasel aastal tantsisid kuljuslased taas haigla siseruumides. Lõõtsamängijast kaastantsija viisi saatel liiguti hanereas mööda koridore. „Mõte sellest, et sain ühel päeval tuua haige lapse näole naeratuse, teeb seest soojaks. Loodetavasti oli tal vähemalt 1. juuni natukenegi kergem päev,“ meenutab üks tantsija.
Kontrastina võib tantsijale väljakutseks osutuda ka lõõskav päike. Nii mõnigi kord on tantsijad pidanud mitmesse kihti rahvariietesse mässituna palavust trotsima, hoides laitmatut tantsupoosi ning näol säravat naeratust.
Tänu tantsijate ja juhendajate visadusele ei jäänud ära ka eelmise aasta kontsert, mil pidime arvestama toona kehtivate piirangutega. Kuljuse kunstiline juht Marina Kuznetsova seadis tantsud ümber sedasi, et püsima jäid nii nende hing kui ka kahemeetrine vahemaa tantsijate vahel. Isegi rahvatantsijate hümntantsuks saanud Tuljakut tantsiti nõuetekohaselt.
Sel aastal ootas lapsi aga mitmekülgsem programm – saame ju lõpuks tantsida taas paariviisi. Samuti oleme pikemalt valmistunud ning loonud leidlikke lahendusi ka tantsujoonistes.
Õnneks on kuljuslased kohanemisvõimelised ning igal aastal on lastehaiglas antud armas ja südamlik kontsert. Seda ka kordadel, kui tantsijad on tantsu lõpus läbimärjad – olgu see siis tingitud õrnast vihmasabinast või lõõskavast päikesest. Kõrvus kõlav aplaus ning ümberringi paistvad naeratused panevad kurnatuse unustama ning toovad kuljuslase hinge rõõmu ja uhkust. Kõige suuremat rõõmu valmistavad aga tühjad aknaruudud – nii teame, et lapsed on terved ja turvaliselt kodudes.
Rahvatantsuproovid sotsiaalse distantseerumise reeglite järgi
Ebatavaline aeg nõudis uutmoodi lähenemist ka rahvatantsuansamblilt Kuljus, et treeningud saaksid jätkuda parimal võimalikul viisil. Sügisel haarasime kinni võimalusest tantsida kahes ruumis paralleelselt. Ühes ruumis viibinud tantsijad nägid Tallinna Tehnikaülikooli pakutud videolahenduste kaudu otseülekandes, mida juhendaja teise grupiga kõrvalsaalis tegi. Nii jõudsime jõuludeni.
Sotsiaalse distantseerumise huvides pidime edaspidi kolima kahel korral nädalas hoopis arvutiekraanide taha. Kuna ruumi oli vähe ning tuli arvestada ka kodurahu ja vaikust hindavate naabritega, keskendusime algul eelkõige klassikalistele tantsuharjutustele. Nende tingimuste vilju on loodetavasti võimalik nautida järgnevatel hooaegadel lavalaudadel, kus saame demonstreerida oma sulgpehmeid maandumisi. Suurim väljakutse kodus treenimisel ilmutas end aga siis, kui hakkasime uusi tantse õppima – hakkama tuli ju saada ilma partnerita.
Kui õuetrennide alates jälle kohtusime, oli taasnägemise rõõm suur, kuid sellele vaatamata pidime uuesti harjuma tõsiasjaga, et rahvatants on eelkõige meeskonnatöö.
Suur oli aga juhendaja ja tantsijate rõõm, kui sai selgeks, et video teel tehtud treeningud olid ära tasunud. Veebitrennides õpitud tantsusammud olid nii mõnegi tehnilise täpsustusega meeles ning peaaegu ei olnud märgatagi, et tegelikult ei olnud tantsijad mitu kuud vahepeal koos tantsida saanud.
