Kui USA president Barack Obama 2009. aastal avatud valitsemise initsiatiivi välja kuulutas, oli Eestis võimul Andrus Ansipi teine valitsus ning koalitsioonilepingus juba sees lubadus anda inimestele juurdepääs informatsioonile ning võimalus otsuste tegemisel kaasa rääkida.

President Obama algatus oli tollal maailma kontekstis siiski oluline ja uudne, et edendada kaasaegset head riigivalitsemist. Sellele järgnevalt on avatud valitsemise toetamiseks moodustatud mitmeid rahvusvahelisi kooslusi. Sealhulgas paljude riikide, avalike ja erafondide ning Euroopa Liidu rahastatud avatud valitsemise partnerlus, mille tippkohtumine toimub sel sügisel Tallinnas.

Praeguseks on üle-eelmise kümnendiga võrreldes aga keskkond, milles valitsused tegutsevad, oluliselt muutunud. Teadlased ja kogenud riigiteenistujad üle maailma tõdevad, et avatud valitsemine on muutunud avalikuks valitsemiseks. Katkematu reaalajas uudisvoog ja sotsiaalmeedia on loonud olukorra, kus riigivalitsemine ja poliitikakujundamine toimuvadki justkui pidevalt avalikkuse ees.

Tõenäoliselt oleks riigikogus toimuv debatt teistsugune, kui parlamendi istungeid ei kantaks otse üle paljudes kanalites ja neist ei tehtaks koheselt suuri uudispealkirju. Poliitikud võistlevad tähelepanu eest ja kui terav keel või lausa solvangud seda tähelepanu toovad, siis sellist käitumist me ka üha enam näeme.

Poliitikute sotsiaalmeediakanalid võistlevad valitsuse ametlike teadaannetega. Ja sotsiaalmeediasse paisatud infokillud võivad jõuda isegi kiiremini ja laiema publikuni. Koroonapandeemia ajal nägime pidevalt, kuidas üksikud valitsuse liikmed paiskasid sotsiaalmeedia kaudu avalikkusse valitsuse otsuste erinevaid tõlgendusi. Ja see tekitas omajagu segadust.

Avalik valitsemine aga ei tähenda, et oleks tingimata saavutatud avatud valitsemise eesmärke muuta riigivalitsemine läbipaistvaks ja kaasavaks, valitsused vastutavaks ning arvestataks erinevate ühiskonnagruppidega. Kui pidevalt tuleb arvesse võtta, et iga dokumenteeritud infokild võidakse paisata laia avalikkuse ette ja seejärel sõna sabast enam kinni ei saa, muutub poliitika kujundamise viis. Otsuste tegemine hakkab hoopis üha enam toimuma kinniste uste taga ja vormis, kus põhjendusi kirja ei panda.

Avatud valitsemine eeldab, et vastutus poliitikate esmase analüüsi eest lasub siiski valitsusasutustel. Üha enam näeme aga näiteid, kus justkui läbimõtlemata ideed paisatakse avalikkuse ette. Ja seejärel jälgitakse, mis edasi saama hakkab. Kes kõvemini karjub, seda kuulda võetakse. Kui kisa on liiga suur, tõmmatakse tagasi.

Ei saanud ju valitsusele olla üllatus, et majutusasutustele sedavõrd suur käibemaksu tõus on turismisektorile tõsine hoop, eriti pärast koroonakriisi ja Venemaa turistide kadumist. Samamoodi ei oleks tohtinud olla uudis, et leida selline automaksu valem, mis oleks tehniliselt ja juriidiliselt lihtsalt teostatav, näiks suuremale osale autoomanikest õiglane ja samas ka riigieelarvesse piisavalt tulu tooks, on väga keeruline ülesanne. Ometi visati läbi analüüsimata ideed justkui avalikule turuplatsile.

Sellised toored poliitilised mõtted tekitavad inimestele palju muret ja tööd. Eriti neile, kes oma tegemiste kõrvalt ei jõua jälgida, kas tegemist on vaid esialgse mõttega või juba langetatud otsusega.

Avatud valitsemine kui kontseptsioon on saanud palju kriitikat seetõttu, et informatsioonile juurdepääsust võidavad paremal järjel olevad ühiskonna grupid. Need, kes oskavad infot leida ja seda ära kasutada. Samuti lähtutakse tihti eeldusest, et avalikkus või avalik huvi on mingisugune homogeenne nähtus. Tegelikult pole olemas ühtset avalikku arvamust või avalikku huvi. On mitmekesiste gruppide erinevad huvid, eelistused ja võimed.

Valitsuse ülesanne pole arvestada üksnes nendega, kes oma argumente selgelt väljendavad või kõvemini karjuda jaksavad. Ka nende huvisid, kes ise ei pruugi piisavalt suuta mõjusid hinnata või kelle esindajad teadlikult vaikivad, tuleb arvesse võtta. Poliitikaanalüüsi esmane kohustus lasub riigil, loomulikult teisi osapooli ning eksperte ära kuulates ja kuulda võttes. Kui riik jätab oma ülesande täitmata, põhjustab see palju lisatööd ühiskonnale laiemalt.

Pidev avalik tähelepanu muudab riigivalitsemist ja poliitikakujundamise põhiprotsessid ei ole veel sellega kohanenud. Ajas tagasi minna ei ole võimalik. Kirjeldatu pole üksnes Eestile omane, üle maailma murtakse pead, kuidas muutunud poliitikakujundamise praktikaga toime tulla.