Lisaks suve algusele ja jaanipäevale tähistatakse juunikuus ka koolide lõpetamisi. Sotsiaalmeediat on nädalaid kaunistanud pildid õnnetundest pakatavatest koolilõpetajatest ja nende uhketest vanematest.

Põhikooli lõpetajatel on oma edasine õpingutee tõenäoliselt juba teada. Gümnaasiumi ja bakalaureuseõppe lõpetanud teevad just praegu edasisi valikuid. Ülikoolides on lõppemas sisseastumisavalduste esitamise periood ning varsti algavad sisseastumiskatsed.

Pole saladus, et Eestis võib olla ülikooli pääsemine lihtsam kui gümnaasiumisse. Piirkonniti on gümnaasiumiastmes õppekohti oluliselt vähem kui põhikoolis. Kuid ülikoolides on gümnaasiumilõpetajatele piisavalt valikut. Eestis on 18 kõrgharidust võimaldavat õppeasutust, sealhulgas kuus avalik-õiguslikku ülikooli. Konkurents gümnaasiumilõpetajatele on väga tihe.

Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel läks eelmisel aastal gümnaasiumilõpetajatest 52 protsenti edasi õppima mõnesse Eestis kõrgkooli, neist 41 protsenti avalik-õiguslikku ülikooli riigieelarvelisele kohale. 42 protsenti gümnaasiumilõpetajatest ei asunud Eestis edasi õppima.

Tõenäoliselt suundus märkimisväärne hulk neist välismaale õpinguid jätkama. Noortele on üha enam loomulik, et juba bakalaureuseõpinguteks valitakse hoopis mõni välisülikool. Eesti ülikoolid ei konkureeri enam ammu üksnes omavahel, konkurents on rahvusvaheline.

Teistpidi on välisüliõpilastel Eesti kõrghariduse jätkusuutlikkuses väga kandev roll. Eelmisel aastal oli kümme protsenti siin õppivatest tudengitest välismaalased. Ilma välistudengiteta ei suudaks me mitmeid erialasid Eestis pakkuda.

Üha levinum on tendents, et omandatakse mitu kõrgharidust, näiteks mitu magistrikraadi erinevatel erialadel. Või ülikooli naastakse uut kraadi omandama aastaid pärast varasemaid õpinguid. Ja õnneks on aru saadud, et 3+2 süsteemis bakalaureusekraadist ei piisa, et spetsialistina töötada.

Eelmisel aastal oli sisseastujate hulgas populaarseim õppekavarühm tarkvara ja rakenduste arendus ning analüüs, järgnes juhtimine ja haldus.

Kuigi aeg-ajalt räägitakse, et mõned ametid ja erialad oleksid justkui tähtsad ja mõned väärtusetud, ei tasu ühtki oskust halvustada. Tuleks hinnata eelkõige hariduse kvaliteeti, inimeste eeldusi ja huvi. Arste, insenere või õpetajaid on ühiskonnas väga vaja, aga me ei tahaks, et neis ametites töötaksid inimesed, kellele see töö tegelikult sugugi ei meeldi.

Juhtimisoskused või ühiskondlike protsesside mõistmine on Eestis selgelt alahinnatud. Inseneritarkust on raske ära kasutada või innovatsiooniks muuta, kui puudub teadmine äri arendamisest või arusaam inimeste käitumisest indiviidi ja ühiskonnana.

Sobivat õppekava valides tuleks atraktiivselt kõlavatest õppekava nimetustest või reklaamlausetest kaugemale vaadata. Ülikooliharidus peab tuginema teadusele. Oluline on doktorikraadiga õppejõudude hulk ning see, kas nende teaduskraad ja teadustegevus seondub õpetatavate ainetega.

Oluline kvaliteedinäitaja on ka mõni rahvusvaheline akrediteering. Ja selline akrediteering, mida lihtsalt suure raha eest ei müüda, vaid mille hindamisprotsessis põhjalikult õppekava sisu ja õppekorraldust analüüsitakse.

Kokkuvõttes on hea meel tõdeda, et Eesti inimesed endiselt väärtustavad haridust ja haridusel on väärtus. Võib ka elus lihtsamalt hakkama saada, kuid haridus on kindlaim investeering heaolusse ja toimetulekusse. Tööturu statistika kinnitab, et mida kõrgem haridustase, seda suurem keskmine sissetulek. Näiteks magistrikraadiga inimestel on keskmiselt viiendiku võrra kõrgem sissetulek kui kolmeaastase bakalaureuseõpingute lõpetanutel.

Kõrgem haridustase on seotud isegi parema tervisega, pikema oodatava elueaga. Mida madalam haridustase, seda suurem on varajase surma risk.

Pealegi ei saa omandatud teadmiseid ja oskuseid mitte kelleltki ära võtta. Ja see annab kindlustunde. Eriti praeguses maailmas, kus on jõhkralt meelde tuletatud, kuidas arutu vägivalla tõttu võib kergelt kaotada nii vara kui ka lähedased. Omandatud haridus jääb aga kõigele vaatamata igal juhul alles.