Valimiskongresside nädalavahetus tähistas ühtlasi valimisnimekirjade kokkupanemiseks tehtud ponnistuste lõpusirget. Mõne päeva pärast on riigikokku pürgivate kandidaatide registreerimiseks esitamise tähtaeg. Uudisruum on juba mitu nädalat kihanud teadetest, milliste uute tulijate või hoopis raudvaraga hääli püüdma minnakse.

Läbi erinevate valimiste leiab kandidaatide hulgast väga vähe riigiametnikke. Nii on ka sel aastal. Ometi annab põhiseadus kandideerimisõiguse igale vähemalt 21-aastasele hääleõiguslikule Eesti kodanikule. Riigikogu valimise seadus näeb ette ainult kitsenduse, et kandideerida ei või tegevväelane ega inimene, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.

Vaatamata demokraatlikule võimalusele kandideerida on ametnikel praktikas siiski keeruline seda õigust realiseerida. Sest ametniku töö eeldab poliitilist erapooletust. Eetikakoodeks kohustab ametnikku hoiduma tegevustest ja olukordadest, mis võivad kahtluse alla seada tema erapooletuse tööülesannete täitmisel.

Kuigi mina olen veendunud, et ka aktiivselt poliitikas osaledes on võimalik riigiteenistuja tööd teha asjatundlikult, usaldusväärselt, avatult ja erapooletult, võib nii ametniku kui ka tema asutuse tegevus kergesti rünnatavaks muutuda.

Meil ei ole ühiskonnas vist piisavalt usku ja usaldust, et poliitiliselt aktiivne ametnik suudaks oma tööd teha poliitiliselt neutraalselt. Lisaks võib olla õigustatud hirm sundparteistamise ees. Omavalitsuspoliitikast tuntud probleem, et oma töökoha hoidmiseks peab näitama juhile poliitilist lojaalsust küll erakonda astumise või muul viisil erakonna heaks töötamise teel, on pannud meid vähemalt riigi tasandil ametnikkonda ja poliitikat rangelt lahus hoidma.

Ometi on kodanikuna meil kõigil ju oma veendumused ja uskumused. Ja tegelikult osalevad paljud ametnikud valimisprogrammide kirjutamisel. Nii mõnegi valimislubaduse juures on ministeeriumi sahtli lõhna tunda. Kui aga ametnik oma maailmavaate avaldab ja selle eest avalikult seisab, näib tal nagu mingi kahtlane märk küljes olevat. Aga see ei peaks nii olema.

Poliitikas osalemine, sealhulgas valimistel kandideerimine, võiks iga kodaniku jaoks olla täiesti normaalne tegevus. Ametnikuna riigi teenimise kogemusega inimesel on palju anda ka poliitikakujundaja ja võimu teostajana riigikogu koosseisus. Ametnike valimistel osalemine seaks riigiasutustele küll mitmeid korralduslikke väljakutseid, kuidas riigi ressursi ja autoriteedi kasutamine hoida selgelt lahus poliitilisest agitatsioonist. Kuid need takistused poleks ületamatud.

Valituks osutudes ja riigikokku tööle asudes peavad muidugi kõik avalikud teenistujad ametite ühitamatuse põhimõttest tulenevalt senisest tööst loobuma.

On siiski mõned ametnikud ja kõrgemad riigiteenijad, kelle kandideerimine riigikogu valimistel ei oleks mu meelest praktikas mõeldav. Need on ametikandjad, kellel erakonnaseadus ei luba olla erakonna liige – õiguskantsler ja tema nõunikud, riigikontrolör ja riigikontrolli peakontrolör, kohtunikud, prokurörid ja politseiametnikud.

Riigikontrolöri, õiguskantsleri ja tema nõunike kohta on eriseadustes sõnastatud isegi veel täpsem piirang, et nad ei tohi ka osaleda erakonna tegevuses. Põhimõtteliselt oleks kõigil nimetatutel siiski õigus kandideerida parlamenti erakonna nimekirjas ilma ise erakonna liige olemata või üksikkandidaadina. Aga kandideerimine ei läheks kokku sellistele ametikohtadele esitatud kõrgendatud poliitilise neutraalsuse nõudmiste ja ootustega.

Siiski ei takistanud näiteks riigikontrolöri amet Juhan Partsi erakonna Res Publica ülesehitamises osalemast. Ta pani küll 2002. aasta augusti alguses riigikontrolöri ameti maha, kuid valiti juba mõne nädala pärast erakonna esimeheks ning kandideeris edukalt 2003. aasta riigikogu valimistel.

Ka Parempoolsete juhil Lavly Perlingul ei läinud pärast prokuratuuri ukse sulgemist erakonnastumiseni just palju aega. Kui kõrgemad riigiteenijad, kellel on keelatud olnud erakonda kuuluda või isegi erakonna tegevuses osaleda, otsetee poliitikasse leiavad, heidab see nende juhitud institutsioonidele paratamatult varju.

Üldiselt võiks aga siiski toetavamalt suhtuda neisse, kes parlamenti pürgivad. Mida enam kodanikke on valmis riigikogu tööd tegema, seda suurem on konkurents kohtadele.

Kandidaatide tugevusest sõltub tulevase parlamendi tugevus. Laia teadmiste ja kogemuste pagasiga ametnikud, kes kujutavad hästi ette, mida parlamendi töö endast kujutab või õigemini kujutama peaks, võiksid olla värskendavaks täienduseks meie demokraatlikus esinduskogus kõigi muude elualade esindajate kõrval. Eeldusel, et nii seadused kui ka ametnikueetika reeglid on täidetud. Kas ametnike kandideerimine valimistel võikski olla ühiskonna poliitilise küpsuse proovikivi?