Ma olen nagu Will Smith filmis “I, Robot” – üks masinatest. Just see oli esimene mõte, mis mind valdas, kui TalTechi doktorant Tiina Kasuk tegi ettepaneku, et prooviksin ise ära, mis tunne on kaugosalusrobotina seigelda Tallinna Tehnikaülikoolis.

See ei olnud lihtsalt videokõne teistsuguses vormis – ma sain ise ruumis liikuda, valida, kuhu vaatan ja kellega suhtlen. Olin füüsiliselt kaugel, aga samas justkui kohal. Kui tavaliselt oleme videokonverentsides passiivsed osalejad, siis seekord sain oma “virtuaalse kehaga” ise keskkonnas ringi liikuda. Kogemus oli kummaline, põnev ja avarda.

Tiina Kasuk uurib just selle tehnoloogia kasutusvõimalusi ja tulevikku hariduses. See on valdkond, mis võib muuta meie arusaama õppimisest ja tööelust, muutes füüsilise kohalolu piirid varasemast hoopis paindlikumaks.

Kaugosalusrobotid – rohkem kui lihtsalt ekraan ratastel

Tiina Kasuk selgitab, et kaugosalusrobotid on midagi enamat kui videokonverentsi vahendid. “Kui praegu osaled sa videokõnes staatiliselt, arvutiekraanil, siis kaugosalusrobotiga saad ise ruumis liikuda, valida vaatenurka ja otsustada, kelle juurde lähed,” sõnab ta. “See loob kohalolutunde, mis tavapärase videokõne puhul puudub.”

Näiteks hiljuti osales üks tudeng Tiina Kasuki tunnis Tartust, kuna ei saanud väikese lapse tõttu kohale tulla. Kaugosalusroboti abil sai ta siiski rühmatöös osaleda ja oma pinginaabriga suhelda, nagu oleks füüsiliselt kohal. Ta ei olnud lihtsalt passiivne kuulaja – ta sai päriselt “kohal” olla, suhelda ja ümbrust uurida.

Kas see on hariduse uus tase?

Kas see tähendab, et kooli enam kohale minema ei peagi? Tiina Kasuk arvab, et mitte päris. “See on suurepärane võimalus neile, kes ei saa kohale tulla, olgu selleks tervislikud põhjused või pikk vahemaa. Aga täielikult klassiruumi see ei asenda, sest inimestevaheline otsene suhtlus on õppimise oluline osa.”

Samas pakub kaugosalusrobot huvitavaid võimalusi ka rahvusvahelises hariduses. “Meil oli üks tudeng Saksamaalt, kes osales terve semestri vältel TalTechi loengutes robotiga. Kui ta lõpuks Eestisse tuli, ütles ta, et ainus erinevus oli see, et ruumid tundusid päriselt suuremad!” räägib Kasuk. “Virtuaalselt tundusid klassiruumid kitsamad ja inimesed väiksemad.”

Mida inimesed kardavad?

Kõik ei suhtu kaugosalusrobotitesse ühesuguse entusiasmiga. Kasuki sõnul on inimeste suurim hirm teadmatus. “Nad ei tea, mida see robot tegelikult teeb. Kas see kuulab pealt? Kas see salvestab midagi? Kas see liigub iseseisvalt?” toob ta välja tüüpilised küsimused.

“Olen näinud olukordi, kus keegi ruumis tunneb end ebamugavalt, kui robot sinna ilmub. Ta justkui ei usalda seda. Aga kui inimestele seletada, et robot ei salvesta ega liiguta end iseseisvalt, siis kaob ka hirm,” lisab Kasuk. “Mõned pelgavad ka lihtsalt robotite kohalolu – see on midagi uut ja harjumatut.”

Lisaks praktilistele küsimustele tekib ka eetilisi dilemmasid. Kui robot võimaldab kaugelt õppijatel ja töötajatel olla osalised, siis kas see annab neile ka samasugused õigused ja vastutuse? Kui füüsiline kohalolu pole enam vajalik, kas see muudab ka inimeste suhtumist õppimisse ja töösse?

Tulevik ja tehnoloogia areng

Kas tulevikus näeme kaugosalusroboteid rohkem? “Praegu on suurim takistus hind – need seadmed on kallid. Samas COVID-19 perioodil, kui kaugtöö muutus massiliseks, avastasid mitmed ettevõtted, et neil olid sellised seadmed juba olemas, kuid neid ei osatud kasutada. Seega on küsimus ka teadlikkuses ja oskustes,” nendib Kasuk.

Edaspidi võivad robotid muutuda veelgi interaktiivsemaks. “Praegu on nad liikuvad ekraanid, aga tulevikus võiks neil olla ka käed, et teha praktilisi ülesandeid. Meditsiinis ja inseneerias on juba selliseid lahendusi katsetatud,” selgitab ta. Näiteks võiksid robotid aidata teha laborikatseid või isegi füüsilisi manipuleerimisi, mida täna peab tegema inimene kohapeal.

Kas me vajame roboteid?

Kaugosalusrobotid on ka keskkonnasõbralikud. “Kui pead minema teise linna vaid üheks loenguks või kohtumiseks, võid selle asemel kasutada kaugosalusrobotit, vähendades transpordikulusid ja CO2 jalajälge,” märgib Kasuk. “Ka rahvusvahelised eksperdid saaksid konverentsidel osaleda füüsiliselt kohale sõitmata.”

Näiteks Prantsusmaa Environment and Energy Management Agency (ADEME) kalkulaatori põhjal tekitab sisepõlemismootoriga auto edasi-tagasi Viljandist Tallinnasse kooli sõitmisel 34,8 kg CO2-e (süsihappegaasi emissiooni). Beam Pro kaugosalusrobotiga tekib kahetunnise koosoleku jooksul 6–14 grammi CO2-te. Osalemisel neljas tunnis või konverentsil TalTechis 1522 kilomeetri kaugusel Münchenist on keskkonna mõju robotiga 12–28 grammi CO2-te. Samas kui lennureisiga seotav keskkonna mõju oleks 285 kilogrammi CO2-te.

“Kuna osadesse kaugosalusrobotitesse saab korraga ühineda mitu inimest, saab nende vahendusel pakkuda õppijatele võimalust külastada muuseumeid ja kunstinäitusi. Samuti külastada nende abil konverentse.”

Lisaks võimaldab kaugosalusroboti vahendusel koosolekul ja aruteludes osalemine kontorite ja büroode energiakulu alla tuua – siis ei ole lihtsalt vaja nii suurt kontorit. “Lisaks on kodumajapidamiste energiatõhusus parem kui kontorihoonetel,” toob Kasuk näite. 

Minu kogemus robotina

Roboti kaudu TalTechi ruumides ringi liikudes tekkis mul täiesti teistsugune tunne kui tavalise videokõne ajal. Ma sain ise valida, kuhu lähen ja mida vaatan. Liikumise juhtimine oli lihtne: nooleklahvidega edasi-tagasi ja pööramiseks paremale-vasakule. Kaamera kaldenurka sai samuti reguleerida, et vaadata kõrgemale või madalamale.

Ühel hetkel, kui läksin koridoris tahvli juurde ja seda vaatasin, mõistsin, kuidas see tehnoloogia võib anda päriselt kohaloleku tunde. Ainus, millest puudust tundsin, olid käed ja vahepeal ka jalad – tahvli puudutamine, üle lävepaku astumine või ukse avamine jääb siiski pärisinimeste teha.

Kas tulevik on robotite päralt?

“Ei usu, et klassiruumid tulevikus ainult robotitega täidetakse. Inimsuhtlus ja vahetu kontakt on ikkagi olulised,” leiab Kasuk. Samas on selge, et kaugosalusrobotid avavad täiesti uusi võimalusi. Olgu see hariduses, teadustöös või ärikohtumistel – füüsiline kohalolek pole enam alati vajalik.

Kui saan uuesti võimaluse olla robot, proovin kindlasti veel!

Lugu ilmus 28.03.2025 portaalis geenius.ee.