Kuno Janson, emeriitdotsent

Infotehnoloogia vaatepunktist on inimesed bioloogilised robotid. Ühiskondlikele suhetele vastab infolevi ja töötlemise süsteem. Kui arvutiinseneril on juurdepääs kogu süsteemis olevale infole, siis inimesel ei ole juurdepääsu kogu infole, mis on tema peas. Talle ei ole kättesaadav tema alateadvuses olev info. Seda on näidatud psühhoanalüüsi meetoditega. Inimese elutegevuse juhtimisel on aga kasutusel nii teadvustatud kui teadvustamata infotöötlus.

Ka teadmiste omandamisel on oluline roll teadvustamata infotöötlusel. Peavoolu pedagoogika aga läheb lausa 100%-liselt mööda faktist, et õppimisel toimub automaatne rollide jaotus teadvuse ja alateadvuse vahel. Püüame seda viga parandada ja alateadvuse rolli selgitada. Alateadvuse roll on eriti oluline võimekuse kujunemisel. Lõpetajate erialane võimekus on üks õppeasutuse taseme põhinäitaja, selle alusel kujuneb maine.

Teadmiste ja oskuste omandamine käib eri teid pidi

Ümmargune jutt õppimisest ei ole hea. Õppimisel on kaks poolt. Esiteks teadmiste omandamine, mida ka halvustavalt pähe tuupimiseks nimetatakse. Teiseks pooleks on teadmiste rakendusoskuse omandamine. Loomisvõime on teadmiste rakendusoskuse liik. Ka patendi loomisel on ühelt poolt aluseks need niinimetatud pähe tuubitud teadmised ja teiselt poolt oskus neid teadmisi oma ajus niiviisi ümber töödelda, et tekib kvalitatiivselt uus tulemus.

Hea õpetaja selgitab algul ära loodusseaduse ja seejärel teeb ta ära näidisülesande, mis illustreerib seda seadust. Seejärel annab ta koduülesande.

Korralik koolipoiss kuulab tunni ajal õpetaja jutu ära ja see jääb talle meelde. Sellega ongi teadmised omandatud. Koduülesande tegemisel õpib õpilane omandatud teadmist iseseisvalt kasutama. Kodus omandatakse teadmiste rakendusoskus.

Miks näidisülesande tegemise vaatamine teadmiste rakendusoskust ei anna ja ei saagi anda, seda tavaliselt ei mõisteta. Põhjus on siin selles, et ei tunta inimese ajus toimuva infotöötluse korraldust. Inimese ajus on teadvustatud infotöötlus, kus info on kodeeritud sõnadeks ja lauseteks. See on verbaalne infotöötlus. Kuid ajus toimub ka teadvustamata mitteverbaalne infotöötlus. Teadmiste omandamine on verbaalne, teadvustatud ja jälgitav. Teadmiste rakendusoskuse omandamine aga seda ei ole, see käib alateadvuse kaudu. Alateadvuses toimuvat ei suuda inimene omal soovil mitte kuidagi teadvusesse tuua.

Teadmiste rakendamine on protsess. Ülesande lahendamine käib sammude kaupa mingi algoritmi järgi. Lahendamine on protsess. Protsessi juhtimist saab inimese ajus teha ainult alateadvus, milles aga sõnu ei olegi. Teadmiste rakendusoskuse omandamiseks on vaja ajus tekitada vajalikud programmid alateadvuse keeles. Keel, mida õpetaja koolitunnis kasutab, ei sobi teadmiste rakendusoskuse omandamiseks. Rakendusoskus on võimalik omandada ainult iseseisvalt katse-eksituse meetodil. Ajus tekivad alateadvuse keeles rakendusoskuse algoritmid ainult siis, kui koolipoiss üritab iseseisvalt ülesande lahendust kätte saada. Kui ta ülesande lahenduse on selgeks saanud, siis salvestub lahendusprotsessi käik automaatselt mällu. See salvestub mällu alateadvuse keeles. Mis talle mällu salvestub, seda koolipoiss ise ei saagi teada. Ta teab ainult, et ta oskab seda (ja ka teist sarnast) ülesannet lahendada ja võib seda demonstreerida.

Teadmiste omandamist võib ette kujutada ka nii, väliskeskkonna objektist luuakse ajus mudel. Näiteks tugitooli mudel. Tugitooli mudeli liigutamiseks ruumis suvalisse asendisse on aga vaja ajus eraldi programmi, mis juhib liigutamise protsessi. Arvutis on see samuti nii.

Erinevus teadmiste omandamise ja teadmiste rakendusoskuste omandamise vahel avaldub selgelt ja teravalt siis, kui me tahame autojuhi lube saada. Tugitoolis istudes ja teksti lugedes ei ole võimalik auto juhtimist selgeks saada. Auto juhtimise oskus peab „käe sisse minema“. Õppeauto ja sõiduõpetaja loovad tingimused, mille juures auto juhtimise protsessi saab harjutama hakata. Auto juhtimise oskus salvestub harjutamise käigus automaatselt alateadvuslikku mällu. Võite jälgida, kuidas teie käed kurvilisel teel iseenesest auto rooli keeravad.

Kui pole rakendusoskust, siis on teadmised kasutud. Kui arendada füüsika alaste teadmiste rakendusoskust, siis koos sellega paraneb veidi ka keemia alaste teadmiste rakendusoskus. Kui arendada rakendusoskust mehaanikas, elektrotehnikas, arvutiasjanduses ja veel ka mujal, siis hakkab tekkima universaalne rakendusoskus.

Kes teab palju, see on tark. Kes teab ja oskab ka teadmisi rakendada, see on arukas. Arukus on tööriist. Tarkus on iluasi. Üsna ohtlik on tegelane, kes ütleb, et ta teab kuhu on vaja minna ja sealjuures ta ei saa aru, kuidas sinna jõuda. Ta võib sattuda ka sohu või põrgusse.

Koduülesandeid on vaja anda alates lasteaiast kuni magistriõppeni välja. Ilma ülesannete iseseisva lahenduseta õpe on mälumahtu raiskav tuupimine. Ülesandeks ei pea olema ainult matemaatikaülesanne. Ülesandeks võib olla ka referaat, kursuse projekt ja igasugune muu iseseisev töö.

Võimekust saab tekitada ja peab tekitama

Öeldakse, et töö on lollide ajaviide. Targad põlgavad tööd ja teevad eksami spikri abil ära. Spikerdamisel on aga kaks eri varianti. Kas spikker on enda tehtud või on see ostetud või siis kingitusena saadud.

Enda kirjutatud spikker on sisuliselt referaat. Spikri kirjutamisel liigub info algallikast peale peas läbitöötamist paberile. Sealjuures jääb pähe automaatselt koopia nii teadmistest kui ka teadmiste kasutamise protsessist. See kasutusprotsess läheb mällu alateadvuse keeles. Spikri kirjutaja arvates ei ole aga spikri kirjutamine häbiväärne õppetöö vaid nutikas petmine. Spikri kirjutamise eesmärgiks loeb ta ju töö tegemisest (see on õppimisest) pääsemist. Kuid kõrvaltulemusena saavutatakse niiviisi teadmiste omandamine koos rakendusoskusega.

Kui õppejõud lubab eksamil kasutada enda kirjutatud spikrit, siis petab ta haiglaselt tööd kartvat noorhärrat. Õppejõu enda töö eesmärk on ju lolle targaks teha ja see pole lihtne. Kui noorhärra kasutab aga ostetud spikrit ja peab sealjuures ennast targaks, siis ta jääb lolliks edasi.

Ameeriklased tahavad igasuguse spikerdamise seadusega keelata. Kahjuks ei hiilga see ameeriklaste kavatsus just arukusega. Targem oleks uurida põhjusi, miks spikerdamise atraktiivsus on nii suureks läinud ja võidelda siis põhjustega. Miks enam eetikast ei piisa? Varem ju piisas. Igasugune üleminek eetikapõhiselt reguleerimiselt seaduspõhisele reguleerimisele toob kaasa seadusest möödahiilimise ja seaduse parandamise vajaduse. See on ummiktee.

On olemas alternatiiv spikerdamise seadusega keelamisele. Kui igal eksamil on ülesanded ja kui ülesannete lahenduse puudumise korral on eksami tulemus null, siis polegi vaja spikerdamist kontrollida. Spikker on kasulik ainult neile, kellel teadmiste rakendusoskus on juba eelneva pikaajalise tööga omandatud. Need, kellel rakendusoskus puudub, ei suuda spikrit ülesannete lahendamiseks kasutada ja need ei saa eksamil läbi. Oma käega kirjutatud spikrit võib lubada. See tuleb eksamineerijale aga kontrollimiseks ette näidata. Neis õppeainetes, kus teadmiste otsest rakendamist ei ole võimalik ette näha ja ülesandeid on raske koostada, pole mõtet ka eksamit korraldada.

Meie endi pedagoogidel peaks olema vähemalt elementaarne ettekujutus tarkuse ja arukuse erinevusest ja ka sellest, kuidas inimese aju on võimeline teadmisi omandama ja kuidas see aju on võimeline rakendusoskust omandama. Kui see ettekujutus oleks olemas, siis hindaksid pedagoogid teadmisi ja rakendusoskust eraldi ja paneksid rakendusoskuse hinde teadmiste hindest ettepoole. Praegu pannakse rakendusoskuse arendamisele lubamatult vähe tähelepanu.

Selline seis on tekkinud marksistlik-materialistliku maailmavaate mõjul, kus tähtsustatakse materiaalset objekti, kuid selle objekti muutmise protsess ja protsessi juhtiv vaim jäävad tagaplaanile. Tavaline mõtteviis on: vaja on eesmärk leida, eesmärgile jõudmine pole probleem. Selline mõtteviis ja sellele vastav hariduskorraldus annavad tulemuse nagu eesti rahva muinasjutus. Vanakurat istub sea seljas, lõikab karvu ja hädaldab - palju kisa, villa vähe. Meil on ka palju juttu, mida kõike oleks vaja teha, kuid tegude tulemust ehk villa on vähe.

Eksami tegijal on valik, kas õppida või spikerdada. See valik on ühtlasi valik kahe erineva ellusuhtumise vahel - kas näha vaeva tööga ja rõõmustada heade tulemuste üle või näha vaeva petmisega ja rõõmustada petmise õnnestumise korral. Töötegijate ühiskonnas tekib rahu ja kord, petiste ühiskonnas valitseb kisa, kaklus ja kohtute ülekoormus. Kui kõigil hariduse astmetel nõutakse karmilt iseseisva töö tegemist ja neid, kes neid karme nõudeid täita ei suuda, jäetakse edaspidi ühiskonda juhtivatelt positsioonidelt kõrvale, siis tekib suunamuutus ühiskonna arengus. Petturluse atraktiivsus hakkab noorte hulgas vähenema ja haridustee lõpetajate töövõime paranema. Tegijate arv ühiskonnas suureneb, petturite arv ja nende poolt tekitatav kisa ja kaklus vähenevad, ühiskond liigub rahu ja stabiilsuse poole. See peaks ju hea olema. Muidugi hakkab siis üks seltskond oma positsioone kaotama ja vastu töötama. Sellega tuleb siis leppida.

Teadmiste rakendusoskuste taseme tõstmine on võimalik erainitsiatiivil ja lokaalsel tasandil. Seda saab teha erakoolides ja teatud ulatuses omaalgatuslikult ka mujal. Üldised põhimõtted selleks on eelpool toodud. Kõige tähtsam on pedagoogide teadlikkuse tõstmine (õieti taastamine) iseseisva töö ülima vajalikkuse kohta. Vähemalt õpiku iga peatüki lõpus ja ka iga loengu lõpus tuleks ära tuua kohad, kus eeltoodud teadmisi kasutada ja näidata ülesannetes, kuidas neid teadmisi kasutada. Koduülesannete lahendused peavad olema omakäeliselt kirjutatud, et vältida arvuti abil võõra lahenduse kopeerimist. Kõigil eksamitel peavad olema ka ülesanded, ülesandeid ja teooriat on vaja eraldi hinnata. Klassi või kursust peaks saama lõpetada ainult siis, kui on omandatud nii teadmised kui nende rakendusoskus.

Lapsevanemad peaksid hoolitsema selle eest, et nende laps saaks iseseisvalt tegutseda, et tal oleks oma tööülesanded, sealhulgas muidugi ka kooliülesanded ja et ta tunneks rõõmu oma töö tulemustest.

Vanarahva tarkus ütleb - kõige kõvemini kõmisevad tühjad vaadid. Liiga palju tühja kõminat on hakanud tulema igast meediakanalist. Järjest raskem on eristada tõde valest, kergesti võib eksida. Tõelisi tegijaid on raske ära tunda, petturid esinevad tegijate rüüs. Petturitel pole võimet ise tööd teha, nad elavad kuidagi teiste töö arvelt. Kõrgtehnoloogia nõuab suurt võimekust ja sellise võimekuse saavutamine on raske töö. Üha vähemaks jääb neid, kes suudavad ja soovivad seda tööd teha. Võimekate tegijate vähesuse tõttu halveneb keskkonna seisund, meedia kaudu tulev info on segane ja ühiskonnas tekib üha rohkem konflikte mitmesugustel tasanditel. Selsamal põhjusel tekib veel palju muid probleeme. Olukord on kriitiline.

Töövõime arendamisse tuleb tõsisemalt suhtuda. Töö tegi ahvist inimese. Tehnika viis inimese kerge elu peale. Ei saa lubada, et tehnika teeks inimesest uuesti ahvi. See võib juhtuda, sest liiga kerge elu põhjustab taandarengu. Mõelge, miks lagunes Rooma riik. Säilitage esiisade tarkust, mis on peidus rahvuslikus identiteedis ja pange lapsed tööle. Ei tohi hiljaks jääda.