Triatlon ei ole pelgalt sport – see on eneseületus ja vaimne kasvamine. Kui keegi seda hästi mõistab, siis on see Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Hendrik Voll, kelle sporditee ulatub lapsepõlve jalgrattasõitudest ja rahvastepallist kuni rahvusvaheliste kergejõustikuvõistlusteni – ja nüüd triatlonini.
Ironmanile jõudis elupõline spordimees, kui sai pakkumise, millest oli võimatu keelduda. 2023. aastal helises Volli telefon – teisel pool toru oli tema koolivend Reaalist, Tehnikaülikooli nõukogu toonane liige Robert Kitt. „Ta rääkis oma elumuutvast otsusest – olla triatloniakadeemia eeskuju. Ütles, et soovib teatepulga nüüd mulle edasi anda,“ kõneles Voll. „Kuna ma aga nii lühikese ettevalmistusega ei oleks suutnud 2024. aastaks ennast Ironman 70.3 vormi ajada, uurisin triatloniakadeemialt, kas võiksime eeskujude projekti laiendada.“
Saadigi kenasti kokkuleppele. Eelmisel aastal läbis distantsi 15 Tehnikaülikooli eeskuju, nendest kolm võistkonda. „Mina läbisin võistluse ühe tiimi ujujana. Ratast sõitis Tom Erik Luoma-Aho ja jooksis Hanno Tomberg. Nüüd valmistume kolmekesi Ironmani individuaalvõitluseks, starti tuleb aga enam kui 40 TalTechi pere liiget.“
Teekond uue võistluseni
Õppeprorektor ei varja, et pere ja töö kõrvalt on keeruline treeninguteks aega leida. „Mul on kodus kolm alaealist last, kes vajavad tähelepanu. Aga olen õhtuti ja nädalavahetustel ikka eeskujulikult harjutamiseks hetki leidnud.”
Treeningplaanid teeb talle Karmen Reinpõld. Kui sügisel ja talvel treenis Voll umbes neli tundi nädalas, siis nüüd on treeningkoormus tõusnud kaheksale tunnile. See hõlmab kaht korda jõusaalis, kaht ujumistrenni ning vaheldumisi kaht jalgrattasõitu või jooksu/jalutust. Õppeprorektor tunnistab, et sügisel ja talvel tegi ta vaid pikki jalutuskäike ega jooksnud üldse, nüüd vaikselt sörgib juba. Samuti ütleb ta ausalt, et söömist ta muutnud ei ole ning leiab, et selles osas on tal veel arenguruumi.
Kõrgushüpe ja kettaheide
1980. aasta kevadel sündinud prorektor alustas kooliteed Tallinna 21. Keskkoolis, kuuendast klassist läks aga Tallinna Reaalkooli, kus 1998. ka reaalklassis lõpetas. „1980datel oli Eesti tänu tolleaegsele suurepärasele reporterile Toomas Ubale suusahulluses. Populaarne oli ka kergejõustik. Mäletan teleri vahendusel Allar Levandi pronksivõitu Calgary taliolümpial 1988. aastal ja Valter Külveti kümnevõistluse triumfi Kadrioru staadionil aastal 1987. Samuti legendaarset 100 meetri finaali Carl Lewise ja Ben Johnsoni vahel Souli suveolümpiamängudel. Need jätsid noorele poisile sügava elamuse,“ meenutab Voll.
Prorektori sõnul tekkis tema kirg ilmselt just neist spordiülekannetest. „Aga suure impulsi andsid ka 21. kooli eest võidetud diplomid kohe algkoolis nii rahvastepallis kui ka teatejooksudes. Uhkus, mis valdas mind diplomit kätte saades, on siiani meeles,“ märkis ta.
Sportlik lapsepõlv sai alguse ujumistrennist, kuhu vanemad kuueaastase Hendriku panid. Kuna ta oli pikk ja kõhn, valiti ta Reaalkooli esindama TV10 osavõistluses kõrgushüppes. „Üllatasin nii ennast kui kõiki teisi ja sain Särevere etapil teise koha. Sügisel alustasingi kohe trennidega – esialgu kõrgushüppajana, edasi kümnevõistlejana ja lõpuks kettaheitjana.“
Sinine vöö
Kergejõustikuga tegi Hendrik Voll lõpparve 28-aastaselt. „Lõpetasin siis doktorantuuri, olin võistelnud Universiaadil ehk üliõpilaste maailmamängudel ja tundsin, et areng kettaheitjana on peatunud,“ kirjeldas ta. Pealegi: edukaid võistlusi oli olnud lausa nii palju, et kui ta mõni aasta tagasi oma medaleid raamis, oli Vollil päris raske otsustada, mida võtta, mida jätta.
31-aastaselt leidis mees aga uue hobi – ju-jutsu – milles jõudis ka sinise vööni. „Kuna sain 37-aastaselt Tehnikaülikooli õppeprorektoriks, lõpetasin töökoormuse tõttu ju-jutsuga.“ Liikumiseks oli vähem aega, aga jalgrattasõidu ja ujumisega tegeles Voll aeg-ajalt siiski, kuni kaks aastat tagasi triatlonini jõudis. „Kui andsin peale ujumisetappi teate üle, tekkis kehas kummaline tunne – oleks tahtnud jätkata,” meenutas ta oma esimest Ironmani teatetriatloni, millest sai alguse tema isiklik triatloniteekond.
„Ironman ei ole eesmärk iseeneses, vaid sümbol, lubadus iseendale, et sa ei lõpeta murdumise hetkel, vaid naeratusega,“ – niisuguse tõeni oli Voll tegelikult jõudnud juba varem, Eesti meistrivõistlustel Kärdlas aastal 2003. Nimelt oli ta oli hüpete jaoks ühel hetkel liiga raske. „Lõpetasin kümnevõistluse raske vigastusega ja andsin endale lubaduse, et nii ma seda ala lõpetada ei soovi – lõpetan naeratus näol. Finiši emotsiooni mõttes on triatlon ja kümnevõistlus võrreldavad.”
Tulevik tuleb pärast võistlust
„Ma vaatan kõrvalt kolleege, kes treenivad. Ja ma ei näe ühtegi inimest, kes oleks nii vaimselt kui füüsiliselt endaga vähem rahulolev kui enne selle hobiga tegelemist,” märkis prorektor. Triatlon ei too kasu ainult füüsilisele vormile – see kasvatab tahtejõudu ja annab enesekindlust. „Lisaks mõjuvad sellised ühised ettevõtmised väga positiivselt ühtekuuluvustundele,“ kinnitas Voll, kes hetkel elab Ironman 70.3 ootuses.
Järgnevad plaanid tulevad peale seda, aga mõndagi on juba selge. Hendrik Voll on olnud kahel perioodil õppeprorektor ja tunneb, et nüüd on õige aeg teatepulk üle anda. „Teisel õppeprorektori perioodil lisandusid mu vastutusvaldkonda nii Avatud Ülikool, Vilistlasliikumise ja toetussuhete osakond, üliõpilasaktivism kui ka sport. Nende tegevustega sooviks väga veel järgmisel neljal aastal tegeleda. Lisaks uue asjana käima tõmmata Insenerihariduse sihtkapitali,“ selgitas ta.