Lauljate hääl peab kostuma kaugele

Esimene Tallinna laululava valmis juba 1928. aastal. Laulupeo koorid olid seal küll võimsad, kuid nende hääl väljaku lõppu hästi ei kostunud. Kuna vana lauluväljak oli juba väsinud, kuulutati 1957. aastal välja konkurss uue laululava projekteerimiseks. Konkursi võitis tolleaegne arhitekt Alar Kotli.

Kotli ettekujutus laululavast oli, et see võiks olla kui pasun, ning tegi selle kujutamiseks papist maketi. Selle realiseerimiseks polnud muud võimalust kui pöörduda tolle aja parima teada-tuntud ehitusinseneri Heinrich Lauli poole.

Konstruktsioonimudeli katsetest sündis üks Eesti olulisemaid projekte

Tallinna Polütehnilise Instituudi (tänane Tallinna Tehnikaülikool) ehitusteaduskonna dekaan Heinrich Laul oli Eesti 20. sajandi silmapaistvamaid insenere ja ehitusteadlasi. Oma karjääri jooksul on ta muuhulgas osalenud näiteks Pärnu rannakohviku, Palace hotelli ja Kadrioru staadioni tribüünihoone rajamisel, samuti peale sõda Estonia teatri taastamisel.

Laul ütles, et pasuna olemuse saavutamiseks on laualulavale vaja teha kaks kaart: tagumine ja esimene. Samas oli oluline, et esimesel kaarel pole tugesid ja ta „ripub õhus“. Vastasel juhul lauljad sinna alla ei saaks.

Laululava külastanud ilmselt küsivad nüüd, et kus see teine kaar veel on. Esimene kaar on kõigile teada, ehk see, mille all lauljad laulavad. Tagumine raudbetoonkaar toetub tagumise seina postidele ja esimene terastorust ja osaliselt betooniga täidetud ripub tagumise ja esimese kaare vaheliste trosside küljes. Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna emeriitprofessor Karl Õigeri sõnul tegi just sellise lahenduse väljatöötamine asja keeruliseks ja ainulaadseks, vähemalt selle aja kohta.

Konstruktsiooni vastupidavust katsetati Polütehnilises Instituudis, kus tööd juhtis Laul ja kus Õiger aga tol ajal veel õppis. Viimane selgitas, et erinevate projektide puhul tehti kõigepealt idee põhjal mudel, mida hakati laboris koormuse all katsetama. Seejärel hakati hindama looduslikku mõju sellele. Õiger meenutas, et Heinrich Laul ütles alati: „Mudeli katsetamine oli tegelikult laulaulava projekteerimine.“

Laulukaare trossid olid võimsamad, kui tehas uskus

Karl Õiger rääkis, et kui laululava 1960. aastal valmis, siis andis tehas selle trossidele garantii 20-ks aastaks. Kogu katuse koormuse kannavad taga- ja esikaarele 12 nõgusat kandetrossi ja jäigastavad 19 kumerat abitrossi. Kolmekihiliste suletud trosside läbimõõt on 38,5 mm. Selleks, et pärast peaaegu kolmekordset garantiiperioodi välja selgitada trosside seisukord, pidi ühe kandetrossi välja võtma ja uue asemele panema, et vana seestpoolt uurida.

Õiger meenutas, et viis-kuus suurt ehitusfirmat ei riskinud seda ette võtta – „Äkki läheb käest ära,“ kartsid nad. Õnneks oli üks sillaehitusfirma valmis seda tegema. Laborikatsetuste tulemustel jõudsid teadlased järeldusele, et olemasolevaid trosse võib julgelt veel järgmised 20–25 aastat kasutada. Laululava katuse puitkonstruktsioonid vahetati täielikult välja 2019. aastal, trossidele tehti puhastus ja korrosiooni tõrje.

Exegi monumentum!

Laulupidu ja Tallinna laululava ei jäta Eestis külmaks ilmselt kedagi. Karl Õigeril jääb sõnadest puudu, rääkides, kui tähtis sümbol laululava eestlaste jaoks on. „Nõukogude ajal oli just seal võimalik välja öelda eesti rahva suhtumist asjasse. Kui muidu pidi laulma Leninist, siis lõpuks lauldi ikkagi Ernesaksa laule,“ ütles ta. „Laululava on sümbol, mida tuleb säilitada, maksku mis maksab!“

Õiger motiveerib ehituseriala õppima tulijaid sellega, et nende töö tulemus on kõigile nähtav ja kui hästi välja kukub, siis jääb see kestma kümneteks ja sadadeks aastateks. „Noortele soovitan toimetada nii nagu Horatius on öelnud: „Exegi monumentum!“ – ma ehitasin endale monumendi!“

Artikkel tugineb Karl Õigeri intervjuul teledokumentaalfilmis „Mõistuse ja käega: 100 aastat innovatsiooni“ ja raamatul „Tallinna Tehnikaülikool 1918-2018“.

Artikkel ilmus esmakordselt Maalehes 20. juunil 2019.