Kas ja kuidas oled vilistlasena ülikooliga seotud?

Olen käinud külalislektoriks ning 2019. aastal sai käima lükatud suurem projekt – ABB engineering masterclass. See on vabaaine uute toodete juurutamisest ja seda saavad võtta kõik tudengid üle ülikooli. Olen olnud selle algataja ja eestvedaja, teeme seda loenguseeriat üle aasta TalTechis ja Tehnikakõrgkoolis. Minu vanaisa oli Tehnikaülikoolis automaatika õppejõud, minu isa on samuti siin õppinud ja insenerina töötanud, seetõttu on ABB-TalTechi ühine loengusari olnud suurepärane viis peretraditsiooni jätkata.

Räägi üks meelde jäänud hetk või lugu ülikooliajast.

Hästi on meeles NRG-226 auditooriumis õppejõu magamajäämine keset loengut. Paus kestis minut, tudengid olid jahmunud ning mures õppejõu tervise pärast. Seejärel õppejõud vaid tõmbas käega üle suu, köhatas ja jätkas loengut.

Üks „kõrghetkedest“ oli kindlasti ka Tarmo Rosmani praktikumis, kus kiire tempoga tudengielule kohaselt oli viimane praktikum võetud aasta vanemalt tudengilt referentsiks. Midagi oli muudetud, midagi oli maha viksitud, ent üks asi jäi muutmata – töö koostaja nimi tiitellehel. Kaitsesin seda praksi üle kuue tunni, et tõestada teadmisi ja likvideerida häbitunnet.

Samuti on meeles suvemängud, saunamaratonid, Pööningu üritused, majandusteaduskonna saunas tudengiüritused ja palju muudki.

Mida oled elus saavutanud tänu sellele, et käisid just selles ülikoolis?

Kõik. Olen saanud teadmisi, õppinud vaeva nägema ning tööd tegema. Töötegemise oskus ning asjade lõpuleviimine on peamised, kuid ülikoolil on olnud oma osa ka minu arengus isiksusena. Loomulikult hindan ka siit kogutud sõprussuhteid kogu eluks. Tehnikaülikooli astumine oli üks minu elu parimaid otsuseid.

Ütle üks mõte, kuidas TalTechi veelgi ägedamaks ülikooliks teha, kui mingeid ressursipiiranguid ei oleks.

Ma ütlen kaks. Esiteks võiks teoreetilisele baasile lisanduda suurem praktiline väärtus. See oli ka ABB masterclass’i loomise ajendiks. Magistri esimese aasta tudengina pidime tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika aines arvutama tõenäosusi täringu veeretamise või kaardipakist kaardi väljatõmbamise näidetel – see oli igav. Olles töötanud nüüd aastaid tööstuses ning omades Lean Six Sigma Green Belt’i, saan aru, kui äärmiselt vajalik see aine oli. Luues juba teooriaid õppides seoseid päris eluga ja päris ettevõtetega, tekib uudishimu ning mitmekordistub õppimise tahe.

Teiseks, TalTechist teeks veel ägedama ülikooli see, kui ka inseneridele õpetataks tõsisemalt nn pehmeid aineid. Psühholoogia ning juhtimisega seotud ained on äärmiselt vajalikud ja toetavad hästi inseneriõpet. Kui insenerist ei saa juhti, siis juhi alla töötama asub ta suure tõenäosusega sellegipoolest. Suureks plussiks oleks vähemalt magistrantuuri lõpuks juhtimisprintsiipidega kursis olla, eriti tänapäeva muutuvas maailmas.

Ütle üks hea mõte tänastele lõpetajatele.

Tehnoloogia arengu, infoühiskonna tekke ja üldise muutuva maailma valguses on muutunud ka juhtimispõhimõtted ning värsked ülikoolilõpetajad on tööturul edukamad, kui oskavad seda ära kasutada.

Vaadates juhtimisprintsiipe ajalooteljel, on stiilides toimunud põhimõtteline muudatus. Vanakooli autokraatlik juhtimine ning hierhariline võimupositsioon on surev trend, nagu ka lühiajaliste numbrite „pumpamine“. Selle asemel keskendutakse pikemale visioonile, mille alustalaks on inimestele orienteeritus ja rahulolu – suhted ja emotsioonid. Juhiomadustena hinnatakse aina kallimaks empaatiat, osalemist, karismat, muutustega kaasaskäimist, avatust ja siirust – need tagavad pikaajalise tulemuslikkuse. Sellise muutusega kaasneb aga risk, kus vanakooli juhid ei aktsepteeri uusi tavasid ja uute väärtustega noored juhid ei mõista vanakooli juhte, ning generatsioonid põrkuvad.

Nii vanadel kui ka noortel juhtidel tihtipeale klaaslagi küll puudub, kuid nende vahel on justkui klassseinad. Baby boomers-generatsiooni (60–70-aastased), x-generatsiooni (40–50-aastased), y-generatsiooni (millennials, 25–40-aastased) ja z-generatsiooni (tänased ülikoolilõpetajad ja nooremad) erisuste vahel tuleks leida balanss, kus vanakooli juhid õpivad hindama ka pehmeid väärtusi ning nn uue kooli juhid oskavad hinnata vanemate juhtide kogemusi ja elutarkust. Generatsioonide ühendamine aitaks hästi vajalikke teadmisi edasi anda ning leida sümbioos kahe stiili vahel. „Vana kooli“ ja „uue kooli“ juhtimisstiilide vahet ei tohiks võtta kui võitlust või konflikti, seda tuleks võtta kui mitmekülgsete teadmiste basseini. Siis on ka äsja ülikooli lõpetanud noorel inseneril hea tulla avatud suhtumisega töökeskkonda. Selleks saaks näiteks luua noorte ja vanade juhtide juhtimisklubisid, teha probleemilahendamise töötubasid, tekitada töövarjupäevi mõlemal suunal jne.

Üks põhjus, miks peaks just TalTechi õppima tulema?

Inseneri-uudishimu ja tipika vaim: see on ohtlikult hea kombinatsioon, mis tagab töötegemise võime – seda saab just TalTechist ja see on karakteristik, mis kannab läbi kogu elu.