Leevi Mölder, emeriitprofessor

Õpetajaks, sealhulgas ülikooli õppejõuks olemine kogu oma võlu ja valuga, on vaat et üks kõige keerulisemaid ameteid. See elukutse vajab mitte üksnes laia silmaringi, ainetundmist, suhtlemisoskust, tasakaalukust ja empaatiavõimet, vaid sageli ka otse künnihärja kannatlikkust ja visadust.

Samas pole midagi meeldivamat, kui õpetada neid, kes õppida tahavad. Siis on õpetamine intellektuaalne ja emotsionaalne nauding – noored innustavad õppejõudu, andes ka temale juurde mõttevärskust ja elurõõmu. Õpetamine nõuab oskust sõnastada probleemide olemust selges ja nõtkes keeles. Seetõttu aitab õpetamine palju kaasa mõtlemisele teaduses. Õieti ongi ju õpetamine ja teadus lahutamatud nagu kaksainsus.

Õpetamine nõuab õppejõult looduselt saadud eeldusi, omapärast õpetajatalenti. Õpetajaks ei õpita, vaid sünnitakse. Selle talendi puudumist pole võimalik korvata tuima tööga. Ometi ei päästa talent tööst. Varem omandatud teadmised vananevad kiiresti. Seetõttu peab õppejõud õppima kogu elu, teada saama ikka uut ja uut. Kes seda ei tee, jääb paratamatult elust maha. Õpetamine on pika järelmõjuga protsess. Õpetaja mõjutab tulevikku, ise saamata teada, kui kaugele tema mõju ulatub.

Teadus vajab tegijalt püsivust ja analüüsivõimet. Teadus vajab ka emotsiooni ja kirge. Teadus vajab veel mustmiljon omadust. Kui neid ei ole, pole ka teadust.

Eestis viljeldava teaduse puhul mõtlen sageli, kelle või mille jaoks seda tehakse. Muidugi on teadus üleilmne ning pole olemas nn Eesti teadust, kuid on siiski oma Eesti probleemid, mis nõuavad lahendamist teadusuuringute abil. Keegi ei tule neid meie eest lahendama.

Seetõttu ei peakski me liialt keskenduma nn globaalsetele teadusprobleemidele, ehkki sageli võimaldavad need priskemat rahalaeva ning mõnikord ka suuremat tuntust. Head asjad mõlemad. Võimalus neid kasutada eelkõige oma uudishimu rahuldamiseks on kindlasti ahvatlev. Kuid kas ikka ja alati Eesti ühiskonnale kasu toov?

Tehnikaülikoolis eelistaksin mina siiski eelkõige sellist teadust, mis loob Eestile olulise probleemi lahendamiseks teadusele põhineva aluse ning teeb seda parimal, maailmateaduse tasemel, s.o omab originaalset ideed, arvestab kogu sel alal olemasolevat infot ning kasutab parimaid võimalikke meetodeid. Enamasti on selline töö ka panus maailmateadusse. Isiklikult olen kogenud, et paar minu Eesti jaoks loodud lahendust on hõlpsamini läinud käiku suures USAs kui väikeses Eestis. Lahendades lokaalset, mõtelgem globaalselt! Kuid ärgem kärpigem ulja kotka kõrget lendu! Tegutseda tuleb seal, kus on loota suurimat edu.

Teadlase tegevuses on veel üks tahk, võib-olla isegi mitte palju vähem tähtis kui teadusuuringud ise – eetiline kohustus anda nõu nendes küsimustes, milles oled targem kui nõuküsijad. Nemad vajavad eelkõige teadlase teadmisi ja tegelikke oskusi, ikka päris lahendusi, mitte aga nn akadeemilist lobisemist. Vaid asjatundlik nõuanne aitab lollusi ära hoida.

Olen kogenud, et esimesel 15–20 aastal peale Eesti iseseisvuse taastamist vajasid nii riigiasutused kui ka eraettevõtted nõu üsna sageli. Praegu on nende tegevus palju enesekindlam ja iseteadlikum. Paraku on ka viimastel aastatel vähemalt minu teadmiste alal kõlanud avalikus ruumis nii palju rumalusi, et pean arvama, et ajakirjanikud ja poliitikud ei ole suutnud ise neid kõiki välja mõelda. Kas tõesti osa neist pärineb teadlastelt?

Ülikooli õppejõud peaks olema laiema kultuuritaustaga intellektuaal, mitte kitsa eriala, veel vähem mingi ühe teema tööriistakast. Minule on õpetamine ja teadus olnud kui unenägu, ühtaegu mälestus ja kujutlus. Alati olemasolev osa maailmast, kõiksuse kõnetlus. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse ahistav paine kohale jõuab. Liivale kirjutatud kiri, mille pühib lainete keelav laul. Elu, õpetamine, teadus, uni, unelm ja unistus ikka on ilmum – üllatav tõelisus, tõus üle päriseks peetud piiri. Minagi olin Arkaadia teel...

Paraku ei oska ma hinnata, kui hästi või halvasti olen ülikoolis tegelikult õpetanud ja teadust teinud. Võrreldes oma matemaatikaõpetajatest venna ja vanema õega olen õpetamisoskuses neile kindlasti alla jäänud. Ka see, mis ma omal ajal olen arvanud teaduses hästi tehtuks, kipub aastate möödudes vananema. Kuid sinna polegi vist midagi teha – tempora mutantur, et nos mutamur in illis. Tegevus nõuandjana probleemides, milles olen enda arvates asjale n-ö pihta saanud, on nõudnud vaeva, aega ja närvipinget, kuid andnud juurde ka palju uusi teadmisi. Olen pidanud lahendusi leidma mitmele üsna rängale ja vastutust nõudvale probleemile. Õnneks on nende puhul nõuanded ka korda läinud.

Gens una sumus. Mil määral oleme me oma ülikoolis sellest juhtmõttest kinni pidanud? Kui hästi või halvasti olen suutnud seda teha mina?

Vene ajal ei pääsenud muidugi keegi väljastpoolt tulevast ahistavast painest. Nõue kaasa teha süsteemi nõmedusi oli juba iseenesest väärikust alandav. Siiski julgen arvata, et erinevalt mõnest teisest ülikoolist ei ole meil kogu Vene aja vältel, isegi mitte selle kõige kurjemal perioodil, laskutud kolleegide tagakiusamise, pealekaebamiste ja muude tolle aja alatuste hüsteeriasse. Stagnaajal suhtuti kõiksugustesse poliitilistesse veidrustesse pigem huumori ja sarkasmiga, lubades neil segada tegelikku elu nii vähe kui võimalik. Kuid pole välistatud, et minul parteist eemalehoidnuna oli lihtsam kui mõnel kolleegil lasta paljudel lollustel endast mööda voolata. Muidugi ei päästnud see Vene aja ängist, sest vabaduse piirid olid ikka üsna ahtad.

Ka hilisemal, Eesti ajal ei ole sisekonkurents finantseerimise pärast ega ka muud lahkarvamused tekitanud pingeid, mis katla üle ääre ajama oleksid pannud. Siiski on vast paar korda jõutud üsna lähedale piirile, mille ületamisel gens una sumus päriselt ohus oleks olnud. Õnneks on see piir ikka ületamata jäänud. Küllap on ühise pere hoiakule kaasa aidanud ka reaalteadlaste ratsionaalne mõtteviis. Muidugi ei tähenda ülalöeldu, et ülikoolielu küsimustes ei tohiks olla lahkarvamusi. Pigem on see isegi tervitatav – tõde sünnib ikka vaidlustes.

Lõpetaksin lõiguga šoti rahvalikust laulust. Selle sõnad loodi 18. sajandil, kui Šotimaa katoliiklased igatsesid, et naaseks inglaste poolt riigist väljaaetud kuningavõsu Charles Edward Stuart (1720–1788), mitte küll edumeelne, kuid siiski oma prints Bonnie:

My Bonnie lies over the ocean,
My Bonnie lies over the sea.
Bring back, bring back,
Oh, bring back my Bonnie to me.

Minu Bonnie on Tehnikaülikool, Tallinna Tehnikaülikool.

Soovin siiralt, et 'gens una sumus' oleks igale meie ülikooli akadeemilise pere liikmele eetiline imperatiiv. Hoidkem õppejõu ja teadlase sisemist leeki, kuid ärgem laskem sellel end ära kõrvetada!