Mari Öö Sarv | Fotod: A³ Creative Agency (Nikita Turok)

Kohtusime Jüris ABB Eesti peakontoris ning rääkisime ettevõtte juhatuse liikmega tööstusest ja kõrgharidusest, tööst ja noortest, tehnikast ja tootmisest. Muu hulgas on Leho Kuusk ABB robootikavaldkonna juht, kes käivitas hiljuti robotiseeritud liinide kokkupaneku tootmisüksuse – meie intervjuu ajal pannakse seina taga kokku tootmisliine, kus üks koostisosa on robot, ehk liine, mis hakkavad ise asju kokku panema.

ABB annab TalTechi tudengitele praktikakohti, aitab arendada õppekavasid, annab loenguid, toetab Tudengivormelit, Iseautot ja hulka laboreid, jagab stipendiume… Mis ma nimetamata jätsin?

Koostöönõukoda ja ümarlaud laiemalt teeb koostööd tehnikaülikooli inseneri- ja IT-teaduskonnaga. Osaleme õppekavade koostamisel – olen ka ise mitme õppekava nõukogus –, samuti anname õpi­oskustest tagasisidet, kui tudeng käib meie juures praktikal. Näeme siin ju kohe ära, millistest oskustest jääb puudu või mida võiks veel õpetada, et noor insener vastaks tööstuse ootustele. Kuna me ise teenindame suurt osa Eesti tööstusest kõikvõimaliku automaatika ja elektrifitseerimise-digimise projektidega, näeme ka seda, milline on tööstuse vajadus noore inseneri oskustele.

Tööstuse kogemust viime tudengiteni ka loengutes. Eelmise aasta kevadsemestril oli ABB-l õppeaine, kus katsime tootearenduse teemadega terve kursuse. 12 loengus rääkisid 12 meie spetsialisti igaüks oma teemal: mida tema töö tähendab, mida peab oskama ja mida ta reaalselt teeb. Mina olin üks neist.

Anname tõesti üliõpilastele ka stipendiume, propageerimaks inseneriharidust, oleme Tudengivormeli üks kahest peasponsorist, osaleme Iseauto projektis, panustame tudengite häkatonis, näiteks ülesannete ettevalmistamisega…

Kõikvõimalikke ühiseid projekte arutame koostöönõukojas rohkemgi – näiteks kuidas tutvustada juba gümnasistidele, milline on inseneri igapäevane töö ehk kes temast inseneriks õppides saab.

Mis te vastu saate?

Kui TalTechil on võimalus pakkuda tudengitele midagi põnevat teha, siis me loodame, et tuleb rohkem tudengeid inseneriasja õppima. Ja mida rohkem on noori, kes õpivad pärast keskkooli inseneriks, seda tugevam on kogu Eesti majandus. Kuna meie oleme üks suuremaid erakapitalil põhinevaid tööandjaid Eestis ja üks suurimaid tööstus-tootmisettevõtteid, siis kui meie sellesse ei panusta, kes siis veel?

Noorte hulk demograafias ja samamoodi inseneriks õppijate hulk väheneb, samas ei ole Eesti tööstus end samavõrra kokku tõmmanud.

Tundub, et noortest inseneridest on suurem puudus kui neile pakutavatest töökohtadest.

Tänapäeva avatud maailmas, kus info ükskõik mis asjast jõuab ükskõik kelleni, ütleks pigem, et iga koolilõpetaja saab endale valida meelepärase eriala, sest tal on nii hea pilt kõigist võimalustest.

Ma arvan, et see võistlus käib mõlematpidi. Kuid vähemalt ABB seisukohast, kuna oleme nii suured ja tuntud ning tegeleme ka taastuvenergia ja keskkonnasäästlike toodete ja lahendustega, mis on noorte jaoks olulised, siis pole meil olnud suuri probleeme uute inseneride leidmisega. Noorte osakaal on meil märkimisväärt ja kui kogukond on noor, siis tõmbab see eakaaslasi ligi.

Ometi püüate juba gümnaasiuminoortesse inseneeriapisikut süstida.

Teeme tõesti tööd selleks, et noored tuleks tehnikavaldkonda, ja kui nad juba on tehnika­hariduse teele jõudnud, siis võimaldame praktikakohti – soovitan seda ka kõigile teistele ettevõtetele. Läbi praktika saab õppiv noor paremini aru, mis teda tegelikult huvitab, ja kui kohe pärast esimest või teist kursust saab kusagil päriselt järele proovida, kas see, mida ta õpib, on see, mida ta tegelikult teha tahab, siis võidavad sellest nii tema kui ka tööandja.

Heal juhul saabki noor juba kooliajal esimesed kogemused sellest, kuidas tööl läheb vaja seda, mida koolis õpetatakse ja mida võiks veel juurde õppida. Praktikakogemus aitab tal kindlasti ka oma õpingukava täpsemaks kujundada. Meil oli eelmisel aastal üle 70 praktikandi ja isegi kui nad kõik meile pärast tööle ei tule, saavad nad hangitud kogemusi viia ka teistesse tööstusettevõtetesse.

Milline oli Teie enda haridustee?

Keskkooli lõpuni polnud sel tehnikavaldkonnaga mingit pistmist, kuid kodus jootsin ja panin kokku kõike, siiski eelkõige helitehnikaga seotud asju – mikroskeeme, valjuhääldeid, värvusmuusikat. Sealt tuli huvi elektroonika vastu ja kõrgharidusteed alustasin 1988. aastal TPIs elektriajamite ja tööstusautomaatika õppekaval. Õppisin viis aastat, diplomitöö tegin Soomes ABB-s. Nii et tänu tehnikaülikoolile tekkis üldse minu side ABB-ga – õppimise ajal läksin sinna praktikale. Töö kõrvalt jätkasin õpinguid tehnikaülikooli magistrantuuris ja magistrikraadiga saigi haridustee ülikoolis ühele poole.

Kommenteerige enda toonast TPI haridust ja täna samas koolis samas valdkonnas pakutavat.

Valikuvabadust on tänastel tudengitel oluliselt rohkem – valikainete hulk ühe õppekava sees on suur. Minu jaoks oli ja jääb küsimus, kuidas keskkoolist tulles teada, mis aineid – teadmisi või oskusi – ma tulevikus vajan. Ehk kuidas esimese-teise kursuse tudeng oskab teha enda jaoks õiged valikud. Siin muutubki tähtsaks praktika, millest enne rääkisime.

Tugev positiivne muutus viimasel kahel aastal on õppekavades ka. Omal ajal õppisin mina viieaastase bakalaureuseõppe jooksul esimesed kolm aastat üldist matemaatikat, füüsikat, joonestamist ja muid teoreetilisi aineid, erialaga kokkupuuteid praktiliselt ei olnud ja enne 4. kursust ei saanud üldse aimu, mida elektriajamid ja tööstusautomaatika endast kujutavad. Nüüd on toodud erialaseid aineid juba 1. kursusele, et tudengil tekiks seos teooria ja praktika vahel. Nii on ka suurem motivatsioon teooriat õppida ja huvi õppimise vastu püsib.

Kui kiiresti see haridus aegub? Näiteks Teie enda ülikooliteadmised.

Elektrimootor pöörles minu ajal samade valemite alusel nagu praegu ja pöörles nii ka sada aastat tagasi, kuid ka muutusi on palju – uued materjalid, teadmised ja võimalused, kuidas luua uusi tooteid ja arendada uusi tehnoloogiaid.

Ilmselgelt siis, kui mina koolis käisin, oli arvutiõpetus ja digitaliseerimisega seotud haridus oluliselt teistsugune kui praegu. IT-kirjaoskuse saime, aga neid asju, mida ma sel ajal õppisin, enam ei kasutata. Samas, kui sul on vajalik mõttemaailm olemas, siis sa saad aru protsessist ning pole probleem mistahes keel juurde õppida ja vajalikku protsessi IT-maailmas kirjeldada.

Inseneeria ja IT on tänapäeval ilmselt paljuski juba lahutamatud, moodustunud on üks ühine valdkond?

Kui me saja aasta eest rääkisime, et kõigil peaks olema kirjaoskus ja see annab võimaluse õppida midagi juurde – oled sa siis arst või põlluharija, lugemine on kõige alus –, siis tänapäeval on IT see baasoskus, mida kõik peavad oskama ja mida õpetatakse põhikoolis-gümnaasiumis. Ülikool annab eriala, kus oma teadmisi kasutada, vallates IT-kirjaoskust. Kui vaadata IT-teadmisi nagu lugemisoskust, siis lugeda oskavad meil ju arstid, juristid, finantsistid ja üldse kõigis eluvaldkondades töötajad.

Samamoodi sõltub ABB toimimine näiteks geoloogidest, et oleks terast, logistikutest, et see teieni jõuaks… Millistest sektoritest tööstusautomaatika kõige rohkem sõltub?

ABB jääb seisma, kui meil pole insenere, kes oskavad planeerida, käitada tootmist, luua seadmeid, mida me tahame toota. Meie ressurss on inimesed, nii et me sõltume kindlasti haridussektorist. Kõik Eesti ettevõtted sõltuvad haridussektorist, tarku inimesi on kogu aeg tarvis ja pole olemas tootmisettevõtteid, kus insenere vaja ei ole.

Suur pinge ülikoolidele!

Suur pinge meile kõigile, sest päris nii ju ka ei saa, et me sirutame käed ülikooli poole, et andke meile insenere ja selliste oskustega, nagu me tahame, aga me ei ütle, milliseid oskuseid me tahame.

Anname aktiivselt ülikoolile tagasisidet praktikantide oskuste kohta just sellepärast, et kui näeme, et koolis õpitul on reaalse maailmaga vahe sees ja midagi jääb puudu, saame õppekava muuta. Üks lihtne näide: reaalses elus peab inseneril olema projektijuhtimise oskus, ta peab mõistma voogu ja vastutama rohkem kui ainult oma isikliku töölõigu eest – kuid projektijuhtimist kui ainet ülikoolis varem ei õpetatud.

Tänapäeval räägitakse palju robotiseerimisest, aga ükski robot ei hakka tööle ilma inimeseta ja selleks, et kusagil toimiks robotiseeritud liin, on vaja insenere, kes selle välja mõtlevad, projekteerivad, selle töö simuleerivad ja kogu liini püsti panevad ja käivitavad. Nii et tänu robotiseerimisele ja digitaliseerimisele lihtsalt muutub inimese töö iseloom – rohkem lisaväärtust loovaks, nutikamaks.

Niisiis, te ehitate tootmisettevõtetele robotiseeritud liine. Mis suunas tööstusrobotite areng praegu maailmas liigub?

Maailmas on siiamaani robotid olnud laialt kasutusel kolmes sektoris: auto-, elektroonika- ja metallitööstuses, kus nad tegelevad koostamisega ja tööpinkide teenindamisega. Nüüd aga kasvavad robootikas kõige kiiremini toiduainetööstus, puidutööstus ja teenindussektor, kus suureneb robotite kasutamine 30–40% aastas ja see on koht, kus robot tuleb inimese kõrvale. Klassikaline robot on seni olnud kollase aia sees ja kui aiauks avatakse, jääb robot igaks juhuks seisma, et ta inimest ei lööks. Muutus on selles suunas, et robot tuleb inimesele lähemale ja hakkab tegema inimesega koostööd.

ABB-l on ka üks koostöörobot YuMi, ta ongi mõeldud selleks, et töötada koos inimesega – kas siis istub inimese vastas laua taga ja panevad koos midagi kokku, või on inimesega sama liini ääres, inimene teeb üht ja robot teist operatsiooni, vahepeal müksavad üksteist ja toimetavad õnnelikult edasi.

Miks meie sellele nii palju rõhku paneme ja miks seda peaks tegema kogu Eesti tööstus – Euroopas on keskmiselt 10 000 töötaja kohta umbes 100 robotit, Eestis 10. Kui tahame Euroopa turul konkureerida, siis operatsioonid, mida on võimalik teha robotiga, tulebki teha robotiga. Maailmas on robotile sobiva töö märkimiseks kasutusel termin „tripple D“ ehk dull, dirty and dangerous – rumal, räpane ja ohtlik töö.

Milliseid töid robotid siis neis uutes sektorites teevad?

Näiteks pakkimine: liini pealt tulevad pakid, mis on vaja saada euroalustele. Sama töö on ehitusmaterjalitööstuses, farmaatsiatööstuses… Eelduseks on suur kogus ja 24-tunnine tootmine teeb tasuvusaja eriti lühikeseks. Meie oleme teinud kondiitritoodete pakenditele parim enne kuupäeva kirjutamise roboti, mis otsib esmalt üles koha, kuhu selle võib kirjutada, ja siis paneb kuupäeva peale, samuti roboti, kes teeb kvaliteedikontrolli – kui on vaja mingit toodet kontrollida teatud kohtadest või mõõta teatud parameetreid. Näiteks kui on 1000 ühesugust, 500 teistsugust ja 1500 kolmandat moodi toodet, siis on roboti eelis see, et teda saab teistsuguse toote kontrollimiseks või valmistamiseks kiirelt ümber programmeerida. Meiegi arvasime varem, et robot on hea lahendus siis, kui on tohutu suur seeria – ei ole! Suurte koguste puhul teeb CNC-masin töö kiiremini ja paremini ära, aga see masin teebki ainult ühte asja. Keskmise suurusega ja muutuvad partiid on roboti pärusmaa, sest pole vaja uut masinat, vaid anda samale robotile uus ülesanne. See teeb uue toote juurutamise aja oluliselt lühemaks ja investeeringud väiksemaks.

Kui palju olete pidanud oma inseneriharidust täiendama, kohendama, juurde õppima?

Juurde õppida on kindlasti vaja, see käib insenerielu juurde – see käib tegelikult mistahes elu juurde. Tulevad uued lahendused, tooted, tarkvara, vajadused, sellega tuleb kaasas käia. Insener olemine on elukestev õpe, alati on võimalik ka ülikoolist leida mõni kursus, rääkimata toodete ja lahendustega seotud koolitustest, mida pakutakse tuhandeid ja tuhandeid üle maailma.Kui meile tuleb insener tööle, siis koolituste hulk, mis ta aastas saab, sõltumata sellest, mitu aastat ta on töötanud, on küllaltki suur.

Mina olen juurde õppinud juhtimis- ja finants­alaseid teadmisi, nende juurdeõppimine eriala tundes on oluliselt lihtsam kui vastupidi. Ehk kui ma õpin juhiks, siis pärast töö kõrvalt eriala enam selgeks ei õpi, aga kui oskan mingit eriala, siis ehkki see nõuab pingutust ja motivatsiooni, on pärast siiski võimalik juhtimisoskusi ka töö kõrvalt juurde õppida. Läbisin paar aastat tagasi EBSis kaheaastase tegevjuhi magistrikursuse – väga huvitav, kuid kerge see kindlasti ei olnud. Aga kordan veel: minu kogemuse põhjal on esmalt tähtis omandada eriala, mis sulle meeldib, ning muud oskused saab hiljem juurde hankida.

Mainisite, et teil käis mullu üle 70 praktikandi mitmest tehnikakõrgkoolist. Millised need tänapäeva noored on?

Tänapäeva noored ei erine suurt mittetänapäeva noortest. Ennekõike sõltub ikkagi iseloomust – on aktiivseid, kes oskavad rohkem kui võiks arvata, aga on ka vaiksemaid, kes vajavad enam julgustamist. Minu soovitus on alati olla ise aktiivne, ise esitada küsimusi, ise otsida väljakutseid. Nii saab kõige rohkem õppida. Selge muidugi on, et praktika saab läbida ka vaikselt kui hiirekene ja siis sõltub juba praktikajuhendajast, kas ta märkab sind või ei – kuid kõige rohkem kaotab sellest ju praktikant ise. Oluline on ka see, kuidas praktikandi tehtav töölõik on seotud suurema tiimi või ettevõtte tööga. Tore, kui praktikajuhendaja seletab, aga kui ei, siis jällegi: küsimine on ainult hea.

Öelge mõni soovitus tänasele üliõpilasele.

Peab olema aktiivne, proovima erinevaid asju, leidma kontakti, kelle juurde minna ja uurida, mida tulevikus teha, ja siis juba küsima, näitama end, olema huvitatud sellest, kuhu ta sattus. See tekitab huvi ka tööandjas ja pärast kooli on järgmist sammu hõlpsam teha. Palju lihtsam on, kui tead, mille nimel sa panustad või mis või kes sinu tööst sõltuvad. Kuna valikaineid on palju, siis tasub uurida, mis oskusi on vaja erialal, mida tudeng tahab pärast hakata tegema, ning võtta ülikoolist, mis võtta annab. See on aeg õppimiseks, hiljem elus pole enam pea nii terav ja õppimiseks jääb muude kohustuste kõrvalt vähem aega. Oskused ja teadmised on see, kuhu peab tudeng panustama.

Eeldate, et ta juba teab, mida ta elus teha tahab. Aga kui ta ei tea?

Sel juhul aitab ainult üks asi: kogemus. Praktika erinevates kohtades ja isiklik aktiivsus – uurige, küsige, teadmine ise teie juurde ei tule.

Kas Te ise olete pigem tegutseja või pigem ideede generaator?

Koostöönõukoja vedamine ei ole küll käed-küljes tegutsemine, kuid ma käisin ka tudengitele loengut andmas. See on tore küsimus, sest kõigile inseneridele meeldib ise midagi oma kätega ära teha ja näha, mis pärast juhtub, kuid juhtides nii suurt organisatsiooni, inimesi ja tegevusi, pole tööelus enam selleks palju aega. Kui aga töötaksin insener-projektijuhina, kes mõtleb välja robotisüsteeme...

Kas vahetaksite praegu kohad mõne sellise inimesega?

Ilmselt ma peaksin selleks kõvasti õppima... Aga kui läheme töökeskkonnast välja, siis hobid on mul ikkagi kõikvõimalikud kätega tegemised, alates vana palkmaja või sauna ülesehitamisest – kompenseerin nii oma kätega ärategemise kihku.

Nii et tööl ideede generaator, kodus tegutseja?

Eks ma tööl jälgin, et genereeritud ideed saaksid teostatud. ■