Leo Võhandu on tõeline legend – pikk ja sisukas akadeemiline karjäär, kümnete doktoritööde juhendamine, rohke tänu kõige selle eest. Tunnustuste hulka kuuluvad nt Valgetähe IV klassi teenetemärk aastast 2001, teaduse populariseerimise auhind pikaajalise tegevuse eest matemaatika- ja informaatikateaduste alal ning ka Tallinna Ülikooli auprofessori tiitel.

Esimene tõeline arvuti

Aastast 1966 töötab Leo Võhandu Tallinna Tehnikaülikoolis. Nii mäletab ta ka hetke, kui toonasesse Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehk TPIsse saabus esimene arvuti, mida ka arvutiks nimetada võis. See muutis suhtumist – põhiteemaks sai, kuidas leiutada, programmeerida ja käima panna meetodeid, millega saab kaosest korda luua.

„Matemaatikal ei ole küll oma sisu, kuid matemaatika mudel töötab igal pool, seda saab rakendada igal erialal,“ rääkis emeriitprofessor Võhandu aastal 2017 ülikooli ajakirjale Mente et Manu. „Me leiame näiliselt kaoses olevast süsteemist sisemiselt peidetud korrapärad, mis kirjeldavad selle süsteemi olemust ja annavad selle käitusmisreeglid. Vahel saime ka seda öelda, et siin korda ei ole – see on veel tähtsam.“

Võhandult pärineb ka silmapaistev järeldus, et enamus infosüsteeme kõrbeb sellepärast, et inimesed istuvad küll ühe laua taga ja räägivad ühes keeles ning kõik arvavad, et said ühtemoodi aru, aga tegelikult ei saanud.

Informaatikainstituudi aeg

Leo Võhandu asutas toonase TPI majandusteaduskonna juures arvutusmatemaatika kateedri, mis hiljem informaatikainstituudiks kujunes. Ta juhtis seda kuni 1973. aastani, olles seejärel edasi sama instituudi vanemteadur, dotsent ja 1987. aastast professor.

„Olime nii kõrgel tasemel, et me ise ka ei teadnud, kui häid asju me tegime – endi generaatorsüsteemi headusest saime aru, kui Excel alles 40 aastat pärast meid sama asja valmis tegi,“ meenutas Leo Võhandu ülikooli ajakirjas.

Eesti juhtivate teadlaste hinnangul võib professor Võhandu suurimaks teaduspanuseks pidada arvutusmatemaatika ja mitmemõõtmelise andmeanalüüsi, samuti biomatemaatika ja matemaatilise lingvistika valdkondade toomist Eestisse. Tema loodud analüütilised lahendused sisaldasid juba 1960. aastatel analüüsitulemuste interpreteeritavust toetavaid elemente, mida tänapäeval tuntakse seletava tehisintellektina. Nüüdseks on need meetodid edasi arendatud ka juhendamata õppe ning informatsiooni visualiseerimise valdkondades.

„Tõime inseneridena teised teadused arvuti juurde kokku,“ on Leo Võhandu meenutanud. „Nii sai minust, endisest matemaatikust, rohkem informaatik. Lahendasime igasugu reaalseid probleeme.“ Siin peitub Võhandu sõnul ka vahe ülesande ja probleemi vahel: ülesannete puhul on teada, kuidas need tuleb lahendada, aga probleemi puhul ei ole.

Ülikooli on ka kohvikut vaja!

„Professor Võhandu äärmiselt lai silmaring ja mitmekülgsed huvid on loonud temast erakordselt silmapaistva ja ereda isiku,“ kinnitavad teda tundvad teadlased. Ta andis suure panuse eestikeelse IT-alase terminoloogia loomisse, samuti on ta Tiigrihüppe Sihtasutuse asutajaliige. Viimane tema juhendatud doktoritöö kaitsti Leo Võhandu 90. eluaastal. Omamoodi fenomen on see, et Võhandu juba 60 aastat tagasi avaldatud andmeanalüüsi artikkel mustrite tuvastamise ja visualiseerimise meetodi kohta on tsiteeritud sadu kordi.

Kõrvuti teadlasena kogus Leo Võhandu tuntust ka male- ja bridžimängijana ning aktiivse suhtlejana. „Kui ma TPIsse tööle tulin, küsis vana Aarna, kas on midagi, millest ma võrreldes Tartu Ülikooliga puudust tunnen,“ on ta meenutanud. „Ütlesin kohe, et siin ei ole õppejõudude kohvikut!“ Kindlasti sobib õppejõudude kohvilauda praegugi Leo Võhandu mõte: „Inimene kukub kohe programmeerima, tegutsemissüsteemi paika panema, aga see on viga – enne tuleb mõtelda, muidu ei tule asjast midagi välja. Oluline on see, kuidas sa asjale otsa vaatad – otsavaatamise tehnika ja arusaamine, millega tegemist on, on kõige tähtsam.“