Meie vilistlane Tom Rüütel, Eesti Töötukassa tööandjate nõustaja, kõneles puudega inimese töö- ja õpivõimekusest ning võimalustest. Töötoas osales ka ülikooli erivajadustega üliõpilaste nõustaja Sven Kõllamets. Meie teine tubli vilistlane ja mõttekaaslane Jüri jõudis töötuppa suure hilinemisega, sest ta pidi ratastoolis audikasse sissesaamist ukse taga ootama rohkem kui 10 minutit. Elava vestluse tõttu audikas, ei kuulnud me kahjuks ka tema hüüdeid ukse taga. Jüril ei kuula sõna ei käed ega jalad, seetõttu ei ole tal võimalik ei koputada ega ust avada. Jüri tunnistas, et oleks võinud oma tulekust ette teavitada, siis oleksime teadlikult teda oodanud.

Mõned mõtted siiski neile, kes osaleda ei saanud: 

• Puudega inimene tahab tunda ennast teistega igati võrdväärselt, nad ei oota järeleandmisi, kaastunnet ja vähendamist. 

• Ole abivalmis, kuid ära torma omal moel kohe inimest abistama, vaid küsi ja kuula, kuidas Sa saad teda antud situatsioonis aidata.

Mõned mõtted ka kinnisvara osakonnale edastamiseks:

Ratastooliga ise ringi sõita proovides kogesime kolleegidega, et ka väikesed uksepakud auditooriumite ja koridoride uste vahel on algajale tervelegi inimesele suureks katsumuseks. Lisaks on suur oht kiiresti sulguva uksega pihta saada või uste vahele kinni jääda.  Kui proovida ratastoolis istudes audika või kabineti ust kaardiga avada, siis lühemat sorti kolleeg võib ka siin hätta jääda. Ratastoolipraktikud teadsid veel kurta, et inva WC on sageli SOC majas suisa lukus. Miks, ei tea? Probleem on ka see, et ratastoolis on keeruline pääseda ülikooli aulasse, lavale pääsust rääkimata.

Dekanaadi esindajadki said mitmeid mõtteid, kuidas liikumispuudega üliõpilast ja neid õpetavaid õppejõude paremini juba õpingute algusest toetada ja aidata. Igaüks loeb!

Autor: Merle Ojasoo